Viljandi tänavate heakorra eest hoolitsev firma kasutab äärekivide vahelt ja rentslitest umbrohu tõrjumiseks mürki, mida viimasel ajal käsitletakse potentsiaalse vähitekitajana.
Vähitekitajaks peetav taimemürk on endiselt linnatänavail kasutuses
8. juuni 2016, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kesklinna kooli abiõpetaja Marika Ilison meenutas, kuidas ta üle-eelmise reede hommikul kõrvuti ühe kolmanda klassi tüdrukuga mööda Posti tänavat tööle läks ning sattus mõnikümmend meetrit enne koolimaja kohakuti teisel pool teed aeglaselt liikuva valge kaubikuga. Tema kirjelduse kohaselt oli sõidukis kaks meest: üks roolis ja teine piserdas aknast läbi peenikese toru mingit vedelikku kõnniteeservale.
«Ilus pilveke hõljus õhus ja sätendas päikeses. Oletasin kohe, et mürgitavad,» rääkis ta.
Et Marika Ilison nägi sellist tegevust linnas esimest korda, ei tahtnud ta peatumata teekonda jätkata ning uuris töömeestelt, millega täpsemalt on tegu ja ega see või sama tänavat kooliteena kasutavatele lastele ohtlik olla.
«Midagi väga asjalikku nad öelda ei mõistnud – ainult niipalju, et kõik on terviseameti poolt aktsepteeritud ja nad vaatavad, et ei laseks inimeste lähedal,» lausus pedagoog. Ühtlasi kinnitas ta, et ei näinud tõepoolest hooldusauto läheduses kedagi kolmandat.
Eesti Keskkonnateenuste lääne regiooni juht Jaan Viljas kinnitas, et õpetaja sattus peale hetkele, mil nende töötajad Posti tänaval keemilist umbrohutõrjet tegid. Sama töö olevat tol nädalal ette võetud veel mitmel teiselgi tänaval, aga ka ringristmikel.
Juhataja selgituse kohaselt kasutatakse üldjuhul linnas taimestiku ohjeldamiseks niidukeid ja trimmereid, aga umbrohu hävitamiseks mõranenud äärekivide vahelt, asfaldipragudest ja lagunenud rentslitest polevat tõhusamat vahendit kui herbitsiid. «Oleme seda kasutanud aastaid ja tavaliselt samades kohtades,» täpsustas ta.
Hooldusettevõtte juhi sõnul pole tänavatel taimede tõrjumisest pääsu, sest kui lasta neil vabalt areneda, hakkaks juured peagi nii teekatet kui kive murendama. Seal, kus rohi tärkab teekatte pinnale pidama jäänud õhukeses mullakihis, pühitakse see minema spetsiaalse trossharjaga, aga sügavamatesse pragudesse mehaanilised abivahendid ei ulatu.
Seos vähi tekkega
Keskkonnateenused kasutab mürgitamiseks üldhävitavat taimemürki Roundup Bio, mis on Eestis vabalt kättesaadav ning kuulub kõige laiemalt kasutatavate selleotstarbeliste kemikaalide esirinda. Samas on maailmas üha enam teadlasi jõudnud seisukohale, et Roundupi kasutamist tuleks jõuliselt piirata või see sootuks keelata. Nimelt arvas rahvusvaheline vähiuuringute agentuur mullu Roundupi olulisima koostisosa glüfosaadi vähki tekitavate ühendite nimekirja.
Eelöeldust johtuvalt ongi juba näiteks Prantsusmaa ja Holland glüfosaadil põhinevad taimekaitsevahendid eesotsas Roundupiga tavatarbimisest maha võtnud ning piiranud nende kasutamist üldkasutatavates kohtades.
Samateemalisse debatti on sukeldunud ka mitu teist Euroopa riiki.
Et aga vähiuuringute agentuuril pole riikide üle otsest jõudu ning Euroopa Liidus käib taimekaitsevahendite mõju hindamine kohmakalt mitmel tasandil, pole Eesti poliitikud ja ametnikud seni Roundupi ja selle analoogide keelamise ideest märkimisväärselt tuld võtnud.
Ummisjalu ei loobu
Ka Jaan Viljas ei näe esialgu põhjust, miks nende ettevõte peaks toimivast abivahendist ummisjalu loobuma. «Kõigi selliste asjade ohtlikkus sõltub nende kasutamise kontsentratsioonist. Ohutuid asju polegi olemas. Nii mõnigi toiduaine on meile kahjulik, kui selle tarbimisega liialdada. Ja eks see ole mingis mõttes ka ilmavaate küsimus: lõpuks võime ju küsida sedagi, kas me ikka peame autodes ja lennukites kasutama fossiilseid kütuseid, kui jalakäimine on ohutum,» arutles ta.
Viljas juhtis tähelepanu sellele, et Viljandi tänavatel tarvitatakse ühe mürgitamiskorra vältel umbes viis liitrit Roundupi kontsentraati, millel on tema hinnangul teiste keskkonnamõjudega kõrvutatuna kaduvväike toime.
Mahepõllumajanduse spetsialist, Eesti maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik nentis samuti, et Viljandis kasutatava Roundupi kogus on tilluke võrreldes sellega, mida põllumajandusettevõtted keskkonda paiskavad. «Jah, seda ei saa nimetada üüratuks mürgitamiseks, aga ma ei saa jätta ütlemata, et see on siiski selgelt ohtlik ühend, mille puhul on täheldatud, et see võib juba väga väikestes kogustes veeorganismide ainevahetuse halvata. Ka on olemas selged teaduslikud tõendid seostest glüfosaadi ja mitme vähivormi tekke vahel.»
Teadlane kinnitas, et suhtumine glüfosaati on hakanud kiiresti muutuma. Kui varem peeti seda looduses kiiresti lagunevaks ühendiks, siis nüüd usutakse, et see säilib ja rändab keskkonnas märksa kauem.
«Pole kahtlust, et ohud on olemas, me lihtsalt ei tea täpselt, kui suured need on, sest meid mõjutavad ka teised tegurid ning iga inimene on erineva tundlikkusega. Aga näiteks Ameerikas on täheldatud, et kui jalgpalliväljakutel on glüfosaatidele resistentset muru sellega töödeldud, on seal palli mänginud naistel esinenud näiteks menstruaalhäireid, mis viitavad muutustele hormoonide talitluses. Seepärast ma ütlen: kui vähegi võimalik, tuleks Roundupi kasutamisest hoiduda. Kindlasti ei tohiks sellel olla kohta koduaedades. Aeg on näidanud, et saame paljudest asjadest aru alles siis, kui tagajärjed on juba üpris sügavad,» põhjendas Luik.
ARVAMUS
REEVO MAIDLA,
linnamajandusameti juhataja
Nad tarvitavad sellist mürki, mis on laiatarbekaubanduses kättesaadav. Sellest ma järeldan, et tegemist pole millegi ekstra hirmsaga. Kuni mürki ei piserdata inimeste või loomade vahetus läheduses, on see linnavalitsuse hinnangul okei.