/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
Mul on üks tuttav, kes teab põhimõtteliselt kõike pannkookide tegemisest. Ta on pannkoogimeistrite Chuck Norris, kui te mind mõistate. Suured ja väikesed, õhukesed ja pontsakad, soolased ja magusad, täidisega ja ilma – milliseid aga soovite. Ta viskab kas või selja taha seotud kätega need valmis.
Uurisin kord ääri-veeri, millest selline süvendatud huvi nende jahuplönnide vastu. Vastus oli argumenteeritud ja ammendav. Selgus, et vilumused on omandatud täiesti elulistes situatsioonides pärast kirglikku ööd daamile mulje avaldamise eesmärgil. Härrasmehed teatavasti isiklikes asjus ei songi ning sestap võin vaid aimata, kui palju trenni on pannkoogimeister pidanud tegema, et praegusele tasemele jõuda.