Sedasi algab kommentaar, mille lisas Viljandi tuntud ettevõtja ja munitsipaalpoliitik Tauno Tuula teisipäeva varahommikul internetis Sakala uudisele, kus nenditakse, et ta on linnavalitsuse liikmena kuude kaupa mõjutanud detailplaneeringut, mille ühe huvitatud osalisena figureerib tema pereliige.

Mõnes mõttes ajab Tuula ise jama. Temast pole kunagi kirjutatud spetsiaalselt sellepärast, et nii saab ajalehte paremini müüa. Tahame või mitte, aga maakonnalehe puhul ei sõltu müügitulemused otseselt pealkirjade värvikusest või uudistes figureerivatest persoonidest. Need asjad ei käi nii lihtsalt. Ajakirjanikud ei mõtle hommikustel koosolekutel uudiste teemasid vaagides, mis paremini müüks. Küll aga küsivad nad, mis on meie eluolus päriselt tähtis.

Tauno Tuula on avaliku tähelepanu keskmes olnud ennekõike sellepärast, et ta on kohalikus mõistes mõjuvõimas inimene. Tal on raha. Ta teab meie linnast palju ega põrku ühegi teda intrigeeriva teema puhul tagasi oma seisukohta häälekalt kaitsmast. Selliseid natuure pole provintsis just ülearu.

Seega, kui ajaleht on tahtnud kohalikku elu adekvaatselt kajastada, on ta paratamatult pidanud Tuula tegemistel silma peal hoidma.

Teisalt on Tuulal pisut õigus ka. Olles Viljandi poliitilises ja ärielus tähtsaid rolle kandnud juba kaks kümnendit, on ta mõnes mõttes ehk tõesti kujunenud meie enda väikeseks Savisaareks, kellest kirjutades võib alati kindel olla, et lugeja ei jäta seda lugemata. Kõik teavad teda, kõigil on temast oma arvamus. Teda kiidetakse ja tunnustatakse, samas kardetakse ja kirutakse. Ta pole lihtsalt ärimees, vaid ka sümbol. Maskott, kui soovite. Ses mõttes on temaga seotud teemad tõesti tänuväärne materjal ja kindla peale minek.

Seejuures on oluline märkida, et oma värvika oleku ja kõnepruugiga on Tuula end ennekõike ise tuntuks teinud. Ta on self-made man igas mõttes – nii ainelises kui mainelises.

Eelöeldus peitubki põhjus, miks tema käitumine Näituse 4b detailplaneeringu menetluses nii suure pauguga lõppes. Ta tegi midagi sellist, mis mõne teise puhul poleks nii palju tähelepanu pälvinud. Tema poliitiline nõelasilm on ajaga muutunud ahtamaks kui teistel.

Tuulale meeldib rõhutada, et ta pole mingi avaliku elu tegelane ega poliitik. See on õpitud poos. Tegelikult teab ta väga hästi, et sealtmaalt, kus sa torgid poliitikat, hakkab poliitika sind torkima. Mida kõvemini sina vajutad, seda kõvemini vajutatakse vastu.

Tuula teab sedagi, et linnarahvas armastab tema rolli üle võimendada ja tituleerib teda kõigutamatu järjekindlusega Viljandi kunniks, kelle loata vareski ei kraaksu. Mis äsjase skandaali puhul aga eriti tähtis: opositsioon on mullukevadisest võimukriisist saadik rääkinud, kuidas Ando Kiviberg läks linnapeaks Tauno Tuula linnavalitsusse. Nii ei pruugi päriselt olla, aga rahvas on valmis seda pikemalt kaalumata uskuma.

Sellise kuvandiga mehe norm poliitikas ei saa olla midagi vähemat kui sajaprotsendiline läbipaistvus. Fakte varjates või pooltõdesid esitades on vaid aja küsimus, millal järgmine jama tekib.