Eelmisel nädalal täitus Ando Kivibergil aasta Viljandi linnapea toolil. Ta ei salga, et mullu sügisel raekotta tööle asudes teda täitnud naiivse õhina asemel on nüüdseks poliitiline pragmatism.
Aasta linnapeana – õhin asendus pragmatismiga
14. november 2014, 07:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ando Kiviberg, kui te vaatate tagasi esimesele linnapeana töötatud aastale, siis kui palju see sarnaneb sellele, mida te mulluste valimiste järel ametisse asudes ette kujutasite?
Töö on olnud tunduvalt intensiivsem, kui ma arvasin. Detailseid probleeme, mida linnapea peab lahendama, on oodatust märksa rohkem. Kui mitte miski muu ei aita, siis kirjutab linnakodanik linnapeale või läheb tema kabineti ukse taha. Seega on mul tegemist olnud ühtaegu nii suurte kui väikeste asjadega. Linnapea töö on neetult huvitav. Raske, aga huvitav.
Mis on olnud kõige üllatavam?
Ühte väga rabavat üllatust on keeruline esile tõsta. Kui siis ehk tõdemus, et poliitikas pole igavesi sõpru ja igavesi vaenlasi, vaid on igavesed huvid.
See ei saanud ju ometigi teile üllatusena tulla.
Olen nüüd seda omal nahal tunda saanud.
Kui teile linnapea ametikett kaela riputati, lubasite muuta linnajuhtimise stiili. Rääkisite kaasamisest ja avatusest. Kuidas teil selle lubaduse elluviimine on õnnestunud? Kas Viljandit juhitakse praegu tõepoolest teistmoodi kui varem?
Jah, ma arvan küll. See pole ainult minu arvamus: olen selle kohta küsinud ühelt autoriteetselt kõrvalseisjalt, kes on hästi kursis nii eelmise kui praeguse linnavalitsuse tööstiiliga. Ta on veendunud, et Viljandit pole varem nii avameelselt ja seletavalt juhitud.
Kes see autoriteet on?
Ma ei taha tema nime öelda, sest ma pole tema käest luba küsinud. Aga mul on põhjust teda uskuda. Liiati tean ise väga hästi, kuidas me räägime ka kõige ebamugavamatest teemadest ausalt ja ilustamata. Seda nii kinnistel koosolekutel kui avalikkuse ees. See on loomuliku hoiaku küsimus.
Poliitiku stiil on üks asi. Teine ja võib-olla hoopis määravam on ametnike käekiri. Paljud neist on linnavalitsuses töötanud aastaid või isegi aastakümneid ning ma kujutan ette, et linnapea kui ajutise ametikandja retoorika ei pruugi neid tingimata mõjutada. Kui hästi teil on enda meelest õnnestunud ametnikega kontakt luua?
Inimesed on erinevad ja seega ka suhtumised. Ametnike olukord on minu omaga võrreldes teistsugune, sest nende tööandja on linnavalitsus, mitte valijaskond. Seepärast ei pruugi neist igaühel olla sisemist sundi olla läbinisti avatud. Pealegi pole saladus, et ka linnakodanikke on igasuguseid ning mõne arvates on parim ametnikule lähenemise viis rünnak. See on osale töötajatele andnud põhjuse enda ümber kaitsebarjäär rajada.
Aga üldjoontes on Viljandi linnavalitsuse ametnikkond väga professionaalne ja asjalik. Meie inimeste asjatundlikkust võib usaldada.
Teil oli väga raske hetk suve esimesel poolel, kui volikogus algatati teievastane umbusaldushääletus. Kuidas te nüüd, mitu kuud hiljem, sellele vaatate?
Nagu kasulikule õppetunnile. See oli raputav ja vapustav ning pani üht-teist ümber hindama. Kui ma linnapeaks hakkasin, oli minus palju naiivset õhinat. Nüüd on rohkem pragmatismi.
Kas tundsite hirmu, et äkki võtavadki teid maha?
Seda hirmu ei olnud, küll aga pettumust ja solvumist. Mõtlesin korduvalt, et ma ise ei teeks iialgi kellelegi midagi sellist, mida mulle praegu tehakse. Aga mineja mehena end ei tundnud.
Ehkki umbusalduse algatas opositsiooniline Reformierakond, olid olukorra peamised pingestajad teie partnerid sotside hulgast. Pean silmas abilinnapead Malle Vahtrat ja volikogu esimeest Randel Läntsi, kes andsid ajalehes mõista, et pole teiega rahul. Oleks nad algusest peale teile truudust vandunud, poleks asi nii tuliseks läinud.
See on tõsi. Ma ei salga, et nende väljaütlemisi oli võrdlemisi ebameeldiv Sakalast lugeda. See oligi koht, kus ma pettumust kõige sügavamalt tundsin. Aga ju neil siis olid omad põhjused, miks nad nii väljendusid.
Kuidas te praegu nendega läbi saate?
Asjalikult. Oleme ühiselt keskendunud linnavalitsemist puudutavatele küsimustele.
Kui tõenäoline on, et samalaadne võimukriis võiks eeloleva aasta jooksul Viljandis uuesti puhkeda?
Aasta tagasi oleks ma vastanud, et see on täiesti võimatu. Nüüd ma ei saa enam nii kindel olla. Elu on näidanud, et kõigeks peab valmis olema. Kordan veel: poliitikas pole sõprust ja vaenu, on huvid.
Tooge palun välja üks käega katsutav saavutus, mis on Viljandis teoks saanud teie algatusel.
Näiteks rahvusringhäälingu korrespondendipunkti loomine. Tõsi, meie uus korrespondent (Sven Andreson – toimetus) on veel katseajal, aga võib kindel olla, et kaamera ja vajaliku tehnikaga esindus jääb siia edaspidi toimetama. See, et Viljandi ja Viljandimaa figureerivad varasemast rohkem üle-eestilistes teleuudistes, aitab meid tuntumaks teha. Pealegi on see õiglane, sest Viljandis juhtub palju rohkem üle-eestilist kajastamist väärt asju kui mõnes teises linnas, kus korrespondendipunkt on juba ammu olnud.
Kas te päriselt ka usute, et paari aasta pärast on meil järve ääres veekeskus koos hotelliga?
Selle põhjal, mida ma praegu tean, usun küll. Nendel investoritel, kellega oleme konsulteerinud, on hotelli ja spaa ehitamise ning pidamise kogemus. Nende tahe on tõsine, mitte suvaline kauplemine.
Pean tunnistama, et olles enam kui kümne aasta jooksul kuulnud erinevaid linnapäid samasugust juttu ajamas, on mul isegi kõige heasoovlikuma suhtumise juures raske optimismi jagada. Mis peaks mind veenma, et asi on kindlam kui kunagi varem?
Täit kindlust polegi, aga potentsiaalsete partneritega peetud vestlustest ja minu isiklikust elukogemusest lähtuv sisetunne ütleb seda.
Kõige tähtsam on see, et asja taga peitub reaalne äriline loogika. Viljandlastele on vaja heal tasemel lõõgastumise kohta, kus saaks nautida mitut sorti veemõnusid. Kui sellele lisandub arvestatava suurusega hotell, tekib ettevõtmisele ka laiem majanduslik mõõde. Selleks, et siinne turism võiks uuele tasemele liikuda, on praegu ilmselgelt liiga vähe kvaliteetseid hotellikohti.
Eks iga arendaja pea ise otsustama, millist riski ta on valmis kandma, aga pealiskaudne arvutus näitab, et Viljandis on puudu vähemalt 200 hotellituba. See kõlab küll paradoksaalselt, aga Viljandi praeguste hotellide alatäitumuse peamine põhjus on see, et siin on tube liiga vähe.
Mida turistihordidel siin teha on?
Selleks peabki asi algama veekeskusest. Kui asi läheb käima, tulevad ka järgmised teenused hotellide juurde, olgu selleks siis teised väiksemad ja spetsiifilisemad spaad või midagi muud.
Meil on head eeldused olla tugev konverentsiturismi sihtkoht, sest siin on lisaks pärimusmuusika aidale renoveeritud Sakala keskus ning poolteise aasta pärast on ka täielikult remonditud Ugala teater. Niisiis meil on olemas eri vajadustele ja maitsetele vastavad saalid. Aga inimesi pole kuhugi majutada.
Kui me 2008. aastal aida avasime ja saime 407-kohalise suure saali ning 100-kohalise väikese saali, käis esimesest uudishimust meie juures mitu suurt ettevõtet eesotsas Eesti Energia ja Swedbankiga. Neile meeldis väga, sest meil oli pakkuda ilus koht koos tipptasemel teeninduse, heli- ja tõlketehnikaga. Aga nad olid sunnitud oma ürituse tegema ühepäevasena, sest siin ei saanud 400 inimest üheaegselt enam-vähem ühesugustes tingimustes magama panna. Hotellipidajad küll lubasid kohti juurde teha, aga masu lõikas arengutee ära. Teine pool ei tulnud toona meile järele ning nüüd on vaja see järele aidata.
Sellega paralleelselt tuleb teadlikult rõhku panna südalinna kordategemisele ja arendamisele. Tarvis on rohkem põhjuseid, mis tooksid nii kohalikke elanikke kui külalisi vanalinna jalutama. Olgu need siis kohvikud, galeriid, käsitööpoed või omaette loomekvartal. Kultuuriakadeemia eestvedamisel loodud loomeinkubaatori tegevusel on väga suur potentsiaal ning ma näen, et see võib aidata meie vanalinna üle pika aja taas käima tõmmata. Muide Euroopa Liidu järgmisel finantsperioodil on loomemajandus väga tähtsal kohal. See tuleb ära kasutada.
Räägime lõpetuseks kevadistest riigikogu valimistest. Kas te kandideerite?
Jah, olen seda oma erakonnale (Isamaa ja Res Publica Liit – toimetus) lubanud.
Aasta tagasi ütlesite, et kui osutute valituks, siis parlamenti ei lähe, küll aga hakkate võimaluse korral ministriks. Kas olete samal seisukohal ka nüüd?
Kindlasti on linnapea töö tunduvalt põnevam kui riigikogu liikme oma. Arvestades praegust poliitilist seisu, olen pisut skeptiline, et meie erakonnal õnnestub järgmise valitsuse moodustamises kaasa rääkida. Seega peaks vastus justkui selge olema: mulle meeldiks linnapeana jätkata. Samas pean tunnistama, et objektiivsed põhjused sunnivad taas meenutama seda, mis suve hakul juhtus. Ei ole mingit garantiid, et selline asi ei kordu. Langetan oma poliitilised valikud lähtuvalt sellest, milline olukord kujuneb pärast valimisi riigis ning sellest mõjutatuna Viljandis.
Niisiis te kardate, et kui reformierakondlased ja sotsid teevad taas kahekesi valitsuse, kasvab surve Viljandis praegune IRL-i juhitav koalitsioon välja vahetada.
Surve tekkis juba tänavu kevadel. Praegu on kõik kenasti maha rahunenud, aga pingete taastekkimine pole välistatud.
Samas eelmine kriis näitas, et neil, kes tahaksid praegust võimu kukutada, ei ole selleks piisavalt jõudu. Kust nad peaksid selle tuleval kevadel võtma?
Ma ei taha selle üle spekuleerida. Tean vaid, et elu on täis ootamatusi.