Koolivorm on alati lahkarvamusi tekitanud. Jaan Krossi romaanis «Wikmani poisid» tundsid gümnaasiumiõpilased oma kooli vormimütsi üle uhkust, kuid ometi tuli ette olukordi, mil nad selle põue peitsid. Juhtus see siis, kui tehti midagi õpilasele keelatut: istuti kohvikus või müüdi turul harju. Viimati mainitud puhul soovitas vormimütsi kandmisest loobuda lausa direktor ise.
Nõukogudeaegsed koolivormid võivad tänapäeval küll nostalgiat esile kutsuda, kuid neid kandnud inimesed mäletavad veel väga hästi, kui kiiresti kulusid koolipinki nühkides läikima vaese mehe teksade stiilis püksid või kuidas tuli kooli juhtkonnalt lunida õigust kanda tumedat seelikut puna-sini-valgekirju voldilise asemel. Samuti on paljudel meeles, et ebamugav ning otsesõnu kole barett tõmmati pähe vahetult enne kooliuksel seisva kontroll-Kerberoseni jõudmist.
Enamasti põhjendasid toonased koolinoored vormivaenulikkust ülla võitlusega totalitaarse režiimi vastu. Küllap olid põhjused aga hoopis mitmekesisemad.
Tänases «Sakalas» on juttu sellest, kuidas käib koolivormi käsi Viljandimaal ajal, mil iga haridusasutus saab rõivastusega rõhutada omanäolisust ja ühtekuuluvustunnet. Selgub, et vormi pooldavad paljud õpetajad ja lapsevanemad, sest see aitaks vältida üksteise ületrumpamist moehilpudega, kuid oleks samas esinduslik.
Kogemused näitavad, et ehkki mõttega on päri paljud, saab selgi korral kasutada kulunud kõnekäändu: «Tahtsime parimat, välja kukkus aga nii nagu alati.»
Tuleb välja, et aja jooksul Viljandimaa koolides järele proovitud vormirõivad pole kandjatele siiski päris omaseks saanud. Mõnel puhul nurisetakse hinna üle, teisalt pole vorm paljude meelest piisavalt soliidne, kolmandad kurdavad, et rõivastus on igapäevast kasutamist silmas pidades ebapraktiline.
Üks on selge: õppeasutuse ees, kes otsustab koolivormi kasuks, seisab võimatuna näiv ülesanne leida rõivastus, mis oleks ühtaegu stiilne, tänapäevane, kvaliteetne, universaalne ja kõigile taskukohase hinnaga. Kool, kes seda suudab, väärib tegija tiitlit.