Eestis vastutab avaliku välimänguväljaku korrasoleku ja nõuetele vastavuse eest omanik, kes on üldjuhul omavalitsus, korteriühistu või haridusasutus.
Halvas korras mänguväljak on ohtlik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mänguväljakuid kontrollitakse ja hooldatakse sõltuvalt nende kasutamise sagedusest küll järjepidevalt, kuid mitte iga päev. Samas kasutatakse neid kogu aeg ning võimalus, et midagi katki läheb või ära kulub ja keegi seetõttu viga saab, on üsna tõenäoline.
Vastutus on sel juhul küll mänguväljaku omaniku kanda, ent lapse turvalisuse tagavad ennekõike temaga kaasas oleva täiskasvanu valvas silm ja ohtudest rääkimine.
Ümbrus ja varustus peavad korras olema
Mänguväljakul võiks olla nähtavasse kohta üles pandud infotahvel väljaku omaniku või haldaja andmetega, et lapsevanemad teaksid, kelle poole probleemide korral pöörduda.
Mänguväljaku ümbrus peab olema puhas ja korras, seal vedelevad klaasikillud, puuoksad, suured kivid ja muu praht tuleks enne lapse mängima hakkamist ära korjata. Kõik atraktsioonid peavad olema täiesti terved ega tohi kasutajat vigastada. Kiiged, liumäed, karussellid, kiikuvad loomad, takistusrajad, ronimispuud ja muu varustus peavad olema korralikult pinnase külge kinnitatud ega tohi loksuda.
Täiskasvanud võiksid atraktsioonid kindluse mõttes üle kontrollida katsudes, raputades või tõmmates. Logisevate kinnituste, purunenud, lahtiste ja roostes atraktsioonide või detailide korral on mõistlik valida mängimiseks mõni teine koht ning puudustest tuleks kindlasti väljaku omanikku või haldajat teavitada. Samuti võiks katkise atraktsiooni avastanu teisi kasutajaid hoiatada, näiteks paigaldada ohtliku seadme või väljaku piirdeaia külge teavitava sildi.
Purunenud atraktsioone ei tohi hakata ise parandama, vaid puudustest tuleb informeerida omanikku, kes peab asjad nõuetekohaselt korda tegema.
Tähtis on sobiv pinnas
Sageli saadakse mänguväljakutel viga kõvale pinnasele kukkudes, mistõttu on tarvis jälgida, et pinnakattematerjal oleks sobiv, õigesti paigaldatud ja hooldatud. Pinnakattematerjalidele ei ole Eestis erilisi piiranguid seatud. Nendeks sobivad kummimatid, hakkpuit, liiv ja kruus.
Mida kõrgemalt on võimalik kukkuda, seda olulisemaks muutuvad pinnakattematerjal ja selle pidev hooldamine. Kõrge liumäe või ronimispuu all ja ümber peab kukkumist summutava pinnase kiht olema paksem kui madalate atraktsioonide, näiteks karussellide või kiikuvate loomade juures.
Asfalti ja betooni on lubatud kasutada ainult mänguväljakute kukkumistsoonist väljaspool, näiteks radade või korvpalliväljakute sillutamiseks.
Iga atraktsiooni ümbruses peaks olema piisavalt vaba ruumi, et kukkumisteele ei jääks ette esemeid, mis võivad vigastusi raskendada.
Atraktsioonide avaused peavad olema sellise läbimõõduga, et laps neist terve kehaga läbi mahuks ning oleksid välistatud kinnijäämine ja lämbumisoht. Kui ava on nii suur, et lapse pea sealt läbi mahub, peab jääma küllalt ruumi ka pea vabaks tagasitõmbamiseks.
Atraktsioon peab olema eakohane
Kõrged liumäed, osavust ja head tasakaalutunnetust eeldavad takistusrajad ning muud säärased atraktsioonid ei sobi kõige pisematele lastele. Täiskasvanu peab ise hindama ja otsustama, mis on mudilasele sobiv ja eakohane. Kindlasti ei tohiks väikelapsi mänguväljakule järelevalveta jätta.
Ilmselt pole võimalik rajada mänguväljakut, kus lapsed kunagi viga ei saaks.
Mänguhoos võib kõike juhtuda ja väiksed kriimustused kuuluvad lapsepõlve juurde.
Ohtlike vigastuste vältimises on tähtis roll lapsevanemate teadlikul tegutsemisel, tähelepanelikkusel ning koostööl väljaku omaniku ja valdajaga.
Mänguväljakul avastatud ohtlikest seadmetest tuleks kindlasti väljaku omanikku informeerida ning kui too pole mõistliku aja jooksul ohutuse tagamiseks midagi ette võtnud, tuleks sellest teada anda tehnilise järelevalve ametile (
).
Kui omaniku andmetega infotahvlit ei ole, aitab omaniku välja selgitada omavalitsus.