/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Majandussurutis on toonud viimaks meie kaubanduspilti tähelepanuväärse muudatuse: kunagi varem pole Eesti jaekaupmehed ahvatlenud tarbijaid nii suurte allahindlustega kui nüüd. Sildid, mis annavad teada isegi kuni 70-protsendilisest allahindlusest, on igapäevased. Kui mitte Viljandis, siis suuremates linnades küll.
Ehkki mõnes kaupluses võib hindadesse süvenemise järel avastada, et märkimisväärsem allahindlus kehtib eelkõige koledamate ja odavamate toodete puhul, võib leida ka selliseid poode, kus näiteks kõigi jalatsite hinda on alandatud poole võrra. Ühtpidi on see ju tore.
Teisalt mõistad nüüd, kui mõttetult kallilt sai enne masu samasuguseid asju ostetud.
Kindlasti on aga praegu kasulik võimaluse korral peale igapäevavajaduste rahuldamise soetada tagavarasid - millalgi hakkavad hinnad ju taas tõusma.
Samas leidub ka seda, mis masu ajal üldse muutunud pole. Kas või järjekorrad toidupoodides. Kui majanduse kõrgseisu perioodil töötasid suurtes poodides vaid üksikud kassad seetõttu, et töötajaid polnud kusagilt võtta, siis nüüd paistab olevat kollektiivi vähendatud miinimumini. Ja jälle on kassad tühjad.