Eestis on tarvis rahvaalgatuse seadust

Jüri Ratas Foto: Laura Oks / Postimees

RIIGIVÕIMU JA rahva teineteisest kaugenemine on proovikivi igale demokraatlikule riigile. Eestis on see küsimus olnud eriti teravalt päevakorral viimastel aastatel, mil on aset leidnud kaks üleriigilist streiki ja hulk meeleavaldusi. Märkimata ei saa jätta «Harta 12» avaldamist ning rahvakogu veebikeskkonna loomist.

Igati õigustatult häirib inimesi, et neil on väga vähe võimalusi meie kõigi tulevikku määravatesse otsustusprotsessidesse sekkuda ja poliitikud ei kipu nende arvamust isegi küsima. Eesti Vabariigi 1992. aastal vastuvõetud põhiseaduse esimene paragrahv küll sätestab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, kuid reaalselt on inimestel väga vähe võimalusi seda võimu teostada.

Taasiseseisvunud Eestis on kehtiva põhiseaduse järgi riigikogu valitud kuuel korral ning kahetsusväärsel kombel on korraldatud ainult üks rahvahääletus: 14. septembril 2003, mil rahvas otsustas Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise üle. Seega on Eesti rahvas alates viimase põhiseaduse jõustumisest hääleõiguslike kodanike kaudu kõrgeimat riigivõimu teostanud kõigest seitsmel juhul.