Veebruaris tegi keskerakondlik Tallinna linnavalitsus komejanti ja korraldas internetis pealinna haldusreformi puudutava rahvahääletuse. Selleks et oma hääl anda, tuli minna ühele internetileheküljele ja sisestada oma meiliaadress.
Kas teil on ettepanekuid?
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
12. mai 2009, 15:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhtus nii, et hääletusest võtsin osa minagi. Õigemini keegi pahatahtlik inimene, kes kasutas minu töist meiliaadressi.
On loomulik, et mulle ei meeldi, kui keegi minuna esineb. Lugedes aga kõnealust hääletust puudutavaid artikleid ja kommentaare, selgus, et ma polnud kaugeltki ainus, kes vastu oma tahtmist meiliaadressi kaudu selles tsirkuses osales. Veel enam. Kaaskannatajate kommentaaridest sain teada, et meil on midagi ühist: olime olnud ühe fototarbeid müüva internetipoe kliendid ja andnud talle oma meiliaadressi. Üks «hääletaja» oli selles, et hääletamisel kasutati just tolle poe kliendiandmebaasi, kindel, sest ta polnud oma meiliaadressi kellelegi teisele andnud.
Kuigi tegemist oli farsiga, polnud ma päri, et selle korraldamisel minu nime kasutati. Otsustasin juhtumi kohta andmekaitseinspektsioonile avalduse esitada — mine tea, millal keegi hoopis olulisema asja puhul samuti võõraid andmeid kasutab, ja kui keegi midagi ette ei võta, arvavad kurikaelad, et niimoodi käibki.
Panin oma avaldusse kirja ka lingi «Postimehe» samateemalisele artiklile, milles muu hulgas oli kajastatud minu juhtumit ning mille juurest võis leida teiste kannatanute kommentaarid.
Vastamiseks ette nähtud kuu viimasel päeval saabus andmekaitseinspektsioonist vastus, et täiendavate asjaolude selgitamise tõttu pikendab ta kaebusele vastamise aega. Kuu hiljem sain uue meili, milles inspektsioon teatas lakooniliselt, et esitas asjakohase arupärimise kõnealusele firmale ja too väitis oma vastuses, et pole oma kliendibaasis olevaid isikuandmeid kolmandatele isikutele avaldanud ega kasutanud neid muul eesmärgil, kui algul kokku lepitud.
Ongi kogu lugu. Tervelt kaks kuud kulus uurimisele, mis seisnes kahtlusaluselt kirja teel pärimises, kas ta on seadust rikkunud, ja sellele eitava vastuse saamises.
Loomulikult ei rahuldanud mind asjade säärane käik ning ma saatsin inspektsioonile järelepärimise, milles küsisin, kas tõesti piisas niisugusest vastusest uurimise lõpetamiseks ja missuguseid toiminguid veel tehti. Vastus jahmatas mind. Selles korrati üle varem kirjeldatud ainus töövõte ning lisati: «Juhul kui teil on ettepanekuid, millisel viisil saaks Andmekaitse Inspektsioon veel nimetatud ettevõtet kontrollida või kui teil on rikkumise kohta mingeid tõendeid, palume need meile edastada.»
Tule taevas appi! Kas te kujutaksite ette, et mõrva uuriv politseinik saadaks kõigepealt kahtlusalusele kirja, milles küsiks, kas too tappis ära kodanik X-i, ning siis ootaks kannatlikult rohkem kui kuu vastust? Kui kahtlusalune väidaks, et tema pole küll midagi niisugust teinud, teataks politsei ohvrite lähedastele, et kahtlusalune on süütu, sest eitas oma tegu. Ja kui nood poleks vastusega rahul, küsiks neilt: äkki teil on mingeid ettepanekuid, kuidas veel uurimist toimetada?
Naeruväärne! Ma saan aru, et võrdlus on utreeritud, kuid olenemata pahateo raskusastmest on uurimisorganil idiootne ohvri käest küsida, kas tal on ettepanekuid, kuidas juhtumit lahendada.
Ma ei tea, milles on asi. Kas on seadused lünklikud ja andmekaitsjail pole tõesti võimalik sääraseid juhtumeid uurida või puuduvad neil oskused? Või pole tegemist nii tähtsa juhtumiga, mille pärast ta viitsiks rabelda?
Igal juhul jääb tavakodanikul mulje, et tema isikuandmeid võib igaüks kasutada kuidas tahab ja keegi teda selle eest ei kaitse.