Viljandis on vähemalt viis asutust, kuhu saab ära anda kasutatud riideid ja kust neid saab vähese raha eest osta. Hädasolijatele jagatakse kehakatteid ka tasuta.
Rõivaid ja jalanõusid saab teisele ringile viia mitmesse asutusse
5. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kase sõnul käivad linnakodanikud ikka pärimas kasutatud rõivaste äraandmise võimaluste kohta. «Siis oleme vastanud, et korralikuma kraami võiks annetada turvakodusse või hooldekodusse.»
Samas tõdes ta, et riideabi tullakse sotsiaalametist küsima harva, sest enamasti teatakse juba ise, kus teise ringi kaupa antakse või müüakse.
Hinnad sendist euroni
Umbes kümme aastat aadressil Riia maantee 95 tegutsenud mittetulundusühingu Viljandi Abikeskus juhataja Üllar Kütt ütles, et seal algavad rõivaste hinnad 1 sendist ning kõige kallimad maksavad 1 euro. Need aga, kellel raha ei ole, näiteks Viljandi turvakodu kunded, saavad riideid ilma rahata.
Vastu võetakse Küti sõnul vaid terveid rõivaid.
«Aastas tuuakse keskusesse umbes 500-600 kilo jagu rõivaid ja neist peab välja sortima vähesed, sest annetajad on teadlikud, et katkisi rõivaid me vastu ei võta,» rääkis ta ning lisas: «Paljud, nii rikkad kui vaesed, on meile juba aastaid riideid toonud, kusjuures suurel hulgal neist on isegi hinnasildid küljes olnud.»
Kütt nentis, et talvisel ajal on enim puudus soojadest kehakatetest. «Samas kasukate vastu inimesed huvi ei tunne — neid meile tuua ei maksa.»
Peale rõivakauba müüakse abikeskuses ka tehnikat ja mööblit.
Vaksali tänav 10 asub Viljandi Pauluse koguduse abipunkt, mis on eksisteerinud umbes 15 aastat. Juhataja Jana Kaseoja sõnul peavad neile toodavad riided olema pestud ning sellised seisukorras, et tihkaks neid ikka teistele inimestele selga anda.
«Kõige rohkem küsitakse meilt dressipükse ja üldse pikki pükse. Peamiselt on hädas suurt kasvu ja suure kehakaaluga inimesed: nemad tahaksid ka jopesid saada,» märkis Kaseoja. Nagu abikeskuses, ei hoolita sealgi kasukatest.
Kasutatud riideid on abipunkti juhataja ütlemist mööda küsinud ka loomade varjupaik. «Neile oleme andnud mantleid ja tekke, mida muidu ei taheta.»
Kaseoja jutu järgi maksavad korralikud joped 5 eurot, keskmiselt jäävad aga hinnad 10 sendi ja 10 euro vahele. «Rõivaste müügist saadud raha läheb annetusena Pauluse kogudusele,» selgitas ta ning lisas: «Kui inimene on päris hädas, saab ta meilt rõivaid ka tasuta. Selleks on meil kohe ukse kõrval paremat kätt kast, kuhu on pandud need riided, mida on palju kantud või mis on defektiga.»
Kõige suurema osa klientuurist moodustab Kaseoja tähelepanekut mööda Kantreküla rahvas. «Tavaliselt lehvib meil maja nurga peal valge mantel — siis teatakse, et ma olen kohal ja punkt on avatud.»
Enamik kaubast on pärit rootslastelt, kes varustavad teisigi Baltimaid. «Üks kord aastas toovad nad kaubikutäie riideid,» lausus juhataja. «Õla panevad alla ka Soome sõpruskoorid, kes Pauluse kirikusse kas laulma või külla tulevad. See maht on aga väike, sest kui palju kaupa sinna väikebussi ikka mahub.»
Soomest tuuakse Kaseoja sõnul rohkem kraami suvel, kui siia sõidavad need, kellel on Viljandimaal suvekodu.
«Ka kohalikud inimesed on usinad riiete toojad. Mina olen siin olnud oktoobrist alates ning selle aja jooksul on annetatud paarkümmend 60-liitrise koti täit riideid,» kõneles Kaseoja. «Aastaaegade vahetumisel koristavad inimesed riidekappe rohkem ning vaatavad kriitilise pilguga, mida neil on vaja ja mida võiks teistel vaja minna.»
Väga suurt kogust rõivaid pole abipunkti siiski mõtet pakkuda. «Mul on siin veel möödunud aasta kevadest Rootsi kaupa, mis on laiali jagamata,» põhjendas juhataja.
Iga päevaga odavamaks
Kehakatteid saab teisele ringile viia ka Männimäe Selveriga ühes hoones paiknevasse Humanasse.
«Kindlasti on päris paljud Viljandi ja Viljandimaa inimesed huvitatud oma riiete teisele ringile saatmisest. Seni pole meie poes aga kogumiskasti olnud ja äraandmisvõimaluse reklaam on liikunud suust suhu,» tähendas Humana Estonia infojuht Mari-Helene Kaber.
Humana Männimäe kaupluse avamisest eelmise aasta aprillis on Viljandi inimesed tema sõnul annetanud 3000 tonni ehk keskmiselt 333 kilogrammi riideid kuus.
«Oma seisma jäänud riideid toovad meile täiesti tavalised inimesed. Organisatsioonid ei ole neid seni annetanud,» lausus Kaber.
Kõik annetatud riided viiakse tema sõnul kõigepealt Humana sortimiskeskusesse, kus need jagatakse kvaliteedi järgi eri kategooriatesse. «Mingi osa neist jõuab ringiga uuesti Eesti või Läti Humana kauplustesse, kuid enamik saadetakse annetusena Humana rahvusvahelise föderatsiooni liikmetele Angolas, Mosambiigis ja Guinea-Bissaus.»
Kaber tõi välja, et Eestis on kahte tüüpi Humana poode: tavapoed ja Humana 2 poed. Viimati nimetatu on ka Viljandis.
«Humana 2 poodides vahetub kaup iga kahe nädala tagant ning alates teisest päevast on seal niinimetatud päevahinnad, mis kukuvad iga päev,» selgitas Kaber. «Kui esimese müüginädala teisel päeval on päevahind 3.50, siis teise nädala lõpuks on see juba 1 euro.»
Kõik riided võetakse vastu
Männimäel asuva lasterikaste perede ühenduse juhataja Jana Hunt nentis, et sinna tuuakse kõikvõimalikke riided: nii neid, mida keegi endale enam selga panna ei taha, kui korralikke ja tänapäevaseid. «Eelmistel aastatel on annetanud ka Humana. Loodame, et ta teeb seda tänavugi.»
Kõige rohkem vajatakse Hundi sõnul lasteriideid. «Meile tuuakse ka mänguasju ja majapidamistarbeid.»
Lasterikaste perede ühenduses on 168 peret. «Neist käib abi saamas teatud seltskond, kes elavad linnas või linna ümbruses. Püsiklientideks on 30 peret,» rääkis juhataja.
Ühenduse liikmed saavad tasuta koju viia nii palju kasutatud riideid, kui nad tahavad. «Need aga, kes liikmed ei ole, peavad enne annetuskasti poetama 1 euro, mis läheb ruumide ülalpidamiseks.»
Et riideid saavad ühendusse viia kõik, kes seda soovivad, koguneb pahatihti palju säärastki kaupa, millega pole midagi peale hakata. «Kõige kurvem on, kui tuuakse siitilmast lahkunud vanainimeste riideid, mida keegi ei vaja. Tagasi me ühtegi annetajat siiski ei saada. Nii rändabki suur osa toodust lihtsalt prügimäele,» kõneles Hunt.
Kasutuskõlbmatu kaubaga on hädas olnud ka Viljandi taaskasutuskeskus. «Paari kuu pärast saab aasta täis, kui me ei ole enam täiskasvanute kasutatud riideid vastu võtnud, sest inimesed tõid siia musti rõivaid ja sageli lausa kaltse,» lausus keskuse töötaja Tõnu Kivisild.
Seevastu puhtaid lasteriided võetakse keskuses endiselt meeleldi vastu. Lisaks saab sinna tasuta ära anda jalatseid.
«Korralike naistesaabaste hind on 3 eurot, aga leidub ka euroseid. Lastele on saapad 50 senti. Riiete hinnad jäävad 50 sendi ja 4 euro vahele,» nentis Kivisild.