EESTI MEREVÄE uue miinijahtija Sakala ja Viljandi koostööleppe sõlmimisest laupäeval Tallinna Vanasadamas kujunes tore kevadine sündmus, millel oli Lõuna-Eestist kohale sõitnud maismaarottidele tseremoniaalse poole kõrval ka hariv funktsioon. Neil, kes esimest korda militaarse otstarbega alusel olid, jagus uudistamist igas laeva sopis ning varemgi merepealse eluga kokku puutunud võisid heita juba asjatundlikuma pilgu tänapäeva mereväe köögipoolele.
Kuigi mulle pole militaristile tarvilikke iseloomuomadusi antud, olen alati tähtsaks pidanud, et Eesti kaitsevägi oleks nähtav ning teeks võimalust ja vajadust mööda teiste eluvaldkondadega tihedat koostööd.
Puhtpraktiliselt võttes on kõikvõimalikud mundrid, paraadid ja sõjalised tseremooniad pigem raharaiskajad. Ometi peitub neis omariikluse väärtustamise mõttes vajalik otstarve. Tee mis sa tahad, aga kui ikka paraadvormis mees — ükskõik, kas ta on kaitseväelane, politseinik või päästja — tänaval vastu astub, tuletab see riigi kohalolu meelde.
Samamoodi andis laupäeva ennelõuna lippudega ehitud ja meeskoori Sakala lauludega täidetud laeva pardal tänuväärse annuse värsket isamaalisuse tunnet. Ilma naljata.
KAHJUKS PIISAS vaid laevalt Admiraliteedi basseini kaile tagasi astuda ning meie enda vaba riigi pealinn rikkus selle tunde.
Kui igal tänavanurgal mingit arusaamatut vahetust nõudvatest ebaoriginaalsetest valimisplakatitest on võimalik mööda kõndida enam-vähem sama ükskõikselt nagu varahommikusest joodikust asfaldile jäänud pissiloigust, siis mereväe laevade peatumiskohast mõnekümne meetri kaugusel paikneva SadaMarketi kaubaletid kiskusid suu ammuli ja sundisid seisatama.
Asi pole niivõrd selles, et Eesti ühes tähtsamas turismiväravas säärane odavat Egiptuse turgu meenutav müügikoht tegutseb — kuigi ka see on kohatu. Eriti kummaline oli, et muu sealsetest kuudikutest pähe määritava saasta seas torkasid külg külje kõrval silma mitmesugused natsistlike ja kommunistlike sümbolitega esemed, alates T-särkidest ning lõpetades püksirihmade, nugade ja plaskudega.
Saan aru, et kõik-müügiks-mentaliteet on noore turumajanduse puhul paratamatu ning selle vastu pole üldjuhul mõtet ega ka vajadust jõuga võidelda. Samas on asju, millesse riik ja omavalitsused ei tohiks oma hea nime ja rahuliku poliitilise kliima huvides ükskõikselt suhtuda.
ME VÕIME lõputult targutada selle üle, kuidas haakrist sümboliseerib religioosses mõttes hoopis midagi muud kui natsionaalsotsialistide juhitud Saksamaa laiaulatuslikku agressiooni Euroopas, ent olgem ausad: suuremale osale inimestest on kogu sellega seostuv krempel ikkagi puhtakujuline märk verisest sõjast, detailideni kaalutletud genotsiidist ja ülbest üleolekust, millega intelligentsed inimesed ei liputa.
Kahjuks pole maailm seni kasutanud sama mõõdupuud Nõukogude Liidu sümbolite puhul, kuigi need on olemuselt natside aksessuaaridega täpselt samaväärsed. Seda enam võiks mõlema režiimi kuritegude all kannatanud Eesti olla teenäitaja ning teha kõik, et neid propagandistlikke tapariistu ei kasutataks avalikes kohtades äärmuslastelt ja lihtsalt lollikestelt raha kättesaamiseks.
Tõsi, ühte osa suveniiridest, millel on kujutatud näiteks Adolf Hitlerit, võib käsitleda pilakaubana. Ent pangem tähele: võib, kuid ei pruugi! Noore inimesena suudan mina ehk tõesti teksti «Adolf Hitler — Euroopa tuur 1939—1945» peale muiata, kuid ma pole sugugi kindel, et seda teeks Tallinna sadamas maale astuv Berliini vanahärra, kelle parimad aastad mõttetu sõda hävitas ning kelle naabrinaist nimetatud «tuuri» lõpustseenis võitjana Brandenburgi väravate alla saabunud punaväelased korduvalt vägistasid.
MUIDE, NÕUKOGUDE aja võimusümboleid kandvad suveniirid on eranditult valmistatud kommunistide «saavutuste» heroiseerimiseks, mitte naeruvääristamiseks. Miks me seda sallime? Keda või mida me kardame? Kas poleks juba aeg keskenduda Teisest maailmasõjast rääkides ohvrite mälestamisele, mitte maitse või pagan teab mille järgi toonaste vastaste upitamisele? Eelnimetatud träni lettidelt kokkukorjamine ja ahju ajamine oleks seejuures ainuõige lahendus.
Ehk on viimaks ometi paslik lõpetada jutt võitjatest ja kaotajatest ning möönda, et vähemalt 70 miljonit inimelu neelanud konfliktis ei saanudki võitjaid olla? Moel või teisel kaotasid kõik, ka need, kes ellu jäid. Vabas Eestis, mis riigina maailmasõjas ei osalenud, on meil ju ometi selleks suurepärane võimalus.
Pole mingisugust põhjust suhtuda 9. mail Tallinna kesklinnas punalipuga lehvitavasse našilasse teisiti kui Waffen SS-i mundrielemente kandvasse «rahvuslasse». Sisuliselt on nad sama ideoloogia kandjad: kummalgi pole peas küllalt oidu, saamaks aru, missugused väärtused tegelikult neid endid ning nende lähedasi hoiaksid.
MINU LÄINUD suvel surnud vanaisa keeldus sõjas poolt valimast, ehkki ta oli 1930. aastate lõpuks ea poolest hakklihamasinasse toppimiseks täpselt küps. Iseenesestki mõista pidi ta selle eest mõlema režiimi vangivalvuritega lähemat tutvust tegema ja tagatipuks ikkagi rindel end mulda täis paisatud kaevikust paljakäsi välja kaevama.
Küllap pidasid sõjardid (mitte segi ajada sõjameestega!) teda toona argpüksiks ja võivad seda teha ka nüüd, tagantjärele. Mina aga kahetsen, et ei taibanud õigel hetkel küsida, mida ta täpselt sakslaste eest Villevere lähedal metsa pugedes mõtles ning kuidas reageeris, kui okupantide kannustatud politseinik ta ühel õhtupoolikul siiski kodust pliidisuu eest suitsetamast tabas ja pikema jututa Viljandi vanglasse sõidutas.
Ma ei saa kunagi teada ka seda, mida mu vanaisa ütles teda paar aastat hiljem omakorda ahelaisse toppinud punastele, kui nood pärast pikka rassimist Tartu all rindest läbi murdsid ja kõik ettejuhtunud vastaspoole vormi kandvad mehed SS-mõrtsukaks tembeldasid.
Üks on mulle aga tema põgusate meenutuste põhjal selge: ta ei mõistnud kummagi poole motiive. Ei saanudki mõista, sest need olid mõistetamatud. Ja kes arvavad, et mõistavad neid, ei mõista tegelikult suurt midagi.