1935. AASTAL Tartus trükivalgust näinud ajaloolugemik «Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses» kirjeldab, kuidas seinakirjade raiuja Unofr kõneleb templi trepile kogunenud töölistele. Mees kurdab, et on juba nädalapäevad raiunud ühe preestri hauale lüürilist salmi ja talunud seejuures nälja tõttu pidevat peapööritust.
Nagu kiuste on õel ülevaataja, rasvane Salek-Hotep käinud kõik see aeg sealsamas hauakambri suus leiba, liha ja viigimarju vitsutamas ning magusat veini peale rüüpamas, ise samal ajal töötegijat laiskuse ja reetlikkuse eest hurjutades.
«On see õigus, mis sünnib siin paigas?» küsib Unofr teistelt töölistelt. Saanud eitava vastuse, õhutab ta ametivendi minema sadamasse vaarao maksuladude juurde vilja nõudma.
Ehkki eeltoodut on peetud ajaloo vanimaks streigi ülestähenduseks, ei erine selle toon kuigivõrd tänapäevaste tööseisakutega kaasaskäivatest avaldustest. Inimesed on ikka inimesed ning ebaõiglus ja ebavõrdsus kõigil ajastutel ühed ja needsamad.
Me ei tea, milliseid sündmusi eelseisvad kolm kuud meie uudistelauale serveerivad, küll aga võime juba praegu kindlad olla ühes: kui Eesti ajakirjanikud asuvad detsembri lõpul tavakohast aastakokkuvõtet tegema, kujuneb üheks peamiseks märksõnaks streik.
KUI VAREM võisid poliitikud unelda veendumuses, et siinmail pole õiglasema palga ja paremate töötingimuste nõudjailt oodata midagi enamat kui paarikümne inimese kaupa Toompeale meeleavaldusele kogunemist või halvimal juhul mõnetunnise hoiatusstreigi väljakuulutamist, siis sel aastal nihutati piirid tükk maad kaugemale.
Isegi kui pedagoogide ja meedikute tänavused väljaastumised peaksid jääma märkimisväärsete tulemusteta, rajavad need oma pretsedenditus ulatuslikkuses arvatavasti teed nii mõnelegi järgmisele. Näis, kui kaua läheb, et avaliku sektori kõrval julgevad oma leivaisadega organiseeritult kana kitkuda esimesed suuremate eraettevõtete töötajad. Seni pole seda juhtunud, vähemalt mitte märkimisväärselt.
Tundub, et streigikultuuri juurdumine on eurointegratsiooni osa. Eks ole paljud eestlasedki pidanud pilootide või lennujuhtide streigi tõttu Euroopa lennujaamades tundide kaupa ebamugavatel pinkidel kügelema. Küllap leidub meil ka bussi- ja veokijuhte, kelle sõit on jäänud kiirteel toppama vihaste talunike pargitud sõnnikukärude taha.
Sellised aktsioonid on (töö)kultuuriruumis, kuhu me nii väga kuuluda tahame, vaat et igapäevased, niisiis on meil aeg nendega tasapisi harjuda. Isegi kui kõigi töötajate palku päevapealt kahekordistataks, leiduks ometi neid, keda see ei rahulda. Soome ja Norra on meist rikkuse poolest peajagu üle, kuid alatasa kostab sealsete meedikute suust nurinat ning ikka kipuvad nende omavalitsuste töötajad rahulolematusest jalgu trampima.
Vahemärkusena olgu meelde tuletatud, et maailmast on tuua vähe näiteid, mille puhul tööseisakule oleks järgnenud põhjapanevaid, kogu ühiskonda puudutavaid muutusi. Tuntumad näited on Ronald Reagani aegse USA lennujuhtide streik ja Margaret Thatcheri tüüritud Suurbritannia kaevurite protestid. Eestis pole seni midagi niisugust olnud — saame näha, kas praeguse streigi ajel meditsiinisüsteemi rahastamise aluste üle puhkenud diskussioon kannab vilja või upub umbmäärasuse sohu.
OLEN KAUGEL arvamusest, et Eesti meditsiinis ja hariduses — nagu ka pääste- ja korrakaitsesüsteemis ning sotsiaalabi valdkonnas — on kõik kõige paremas korras. Kuhu ka ei vaataks, kõikjalt võib leida neid, kel oleks põhjust teha ühel ilusal esmaspäeval töökoha uksel demonstratiivne kannapööre ning naasta protestiks koju diivanile pöidlaid keerutama.
Julgen väita, et streik pole juba ammu nähtus, mille põhjal saab anda ühes või teises valdkonnas valitsevale olukorrale adekvaatse hinnangu. Mida aeg edasi, seda enam on tegu pigem suhtekorraldusliku võtte kui hädalahendusega.
Loogika on lihtne: mida rohkem on ühe elukutse pidajaid, seda suuremad šansid on neil teha end nähtavaks ja kuuldavaks. Neist sõltub palju, neil on jõudu otsustajatel vaip alt tõmmata. Üksnes tugevad ametiliidud on võimelised ühiskonnas esile kutsuma raputusi, mis panevad ühtviisi elavalt kihama nii lehetoimetused kui poliitkoridorid. Seda on mõistetud ja seda kasutatakse.
400-eurone keskmine brutopalk, mida teenib laste- või vanadekodu sotsiaalhooldaja, on haiglas töötava kolleegi omast jupi võrra haledam, aga me ei kuule sellest suurt midagi, sest asenduskodud ja hoolekandeasutused pole meditsiinisüsteemi osa — seal töötab vähem inimesi ja nende panus pole massidele nii hästi nähtav.
ÜTLEN VEEL kord: ma ei sea meedikute nõudmisi kahtluse alla. Neil on õigus saada väärilist palka ja töötada mõistliku koormusega, nagu kõigil Eesti inimestel on õigus nõuda kvaliteetset arstiabi. Ent ikkagi teevad suuraktsioonid mind ettevaatlikuks. Kellelegi ei meeldi elada riigis, kus hoogtöö korras lahendatakse üksnes kõige silmatorkavamaid probleeme.
Vaevalt saab oma hambaarstiga rahul olla patsient, kellel on aastaid lapitud üksnes lõikehammastesse tekkinud auke, samal ajal kui purihammaste haiguskolded on jäetud ravimata. Varem või hiljem on selline suu justkui tuld täis.