Laululava rajatakse pärandit hoides

Laur Pihel Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Laur Piheli kirjutis on ajendatud 6. septembril «Sakalas» ilmunud Jaanika Kressa arvamusloost «Kalmistule laululava ehitada on barbaarne ja ebaeetiline».

SELGITAMAKS VILJANDLASTELE laululava ehitamise tagamaid, peame esmalt heitma pilgu minevikku.

Juba 1931. aasta Sakalamaa laulupäeva ette valmistades otsis linnavalitsus selle tarvis uut asukohta. 1931. aasta 30. aprilli «Sakalas» ilmus artikkel «Laulupidu põliste puude varju», mis teatas: «Pikemate kaalutluste järele määrati laulupeoplats Tasuja puiestee äärde. /.../ Jäädi peatuma Uuelossi ja endise mõisaomaniku kalmistu wahelisele maa-alale Tasuja puiestee ääres, wabadussamba taga. Sellel platsil on see paremus, et asub kõigiti kättesaadavas kohas ja on kaitstud põliste puudega kõrwetava päikese eest.»

21. mail 1931 oli laululava ehitamine täies hoos («Oma Maa», 21. mai 1931): astmed 1500 lauljale, kaks postamenti, 3360 istekohta publikule, kuue kuni üheksa puu mahavõtmine, uued teed. Suurematest mullatöödest ei ole sõnagi, seega võib oletada, et lauluväljaku süvend oli juba rahuldava kujuga.

1936. aastal korraldati samas kohas järjekordne Sakalamaa laulupäev, kuid väljak vajas kohendamist. 1936. aasta 18. mai «Oma maa» artikkel teatab: «Ehitustoimkonda juhatab linnainsener V. Toompark /.../ Istekohti on peoplatsile esialgu arwestatud 5000. Wõimalik, et seda arwu weel suurendatakse. Seisukohti on piiramatul arwul.» Dirigendipult oli ajutine ehitus.

NÕUKOGUDE AJAL laulupeo traditsioon jätkus, ehkki uue ideoloogia lipu all. Viiekümnendatel aastatel peoplats rekonstrueeriti. Määndunud puitastmed asendati betoonkivist valmistatutega, paigaldati torupiirded ja uued pingid.

2004. aastal sai Viljandi lauluväljaku maa ja seda ümbritseva mõisapargi munitsipaalomandisse. Sinna kuuluvad nii lauluväljak kui seda ümbritsev mõisaaegse matmispaigaga krunt. Teisisõnu: linn ei ole midagi kelleltki ära võtnud.

Linnavalitsus on olnud sealsest matmispaigast kogu aeg teadlik. Aadlike järeltulijad ei esitanud selle maa tagasisaamise taotlust. 2004. aastal kinnistu piire ei muudetud, vaid määrati lauluväljakule ning mõisapargi haljasalale eraldi krundid eesmärgiga korraldada nende hooldamine. Kuni 2004. aastani oli see kõik reformimata riigimaa.

VILJANDI LAULULAVA kavandades on järgitud seaduses sätestatud korda. Et laululava paikneb Viljandi vanalinna muinsuskaitsealas ja seal lähedal asuvad Katariina kabeli varemed on XV sajandist pärinev ehitusmälestis, on detailplaneeringut koostades lähtutud muinsuskaitse eritingimustest.

Muinsuskaitse eritingimuste väärtuslike detailide loendis on kõik mõisaaegse matmispaiga säilinud osad: graniitastmetega trepp, graniitkividest tugi-piirdemüür ja väravapostid, mis on ette nähtud säilitada.

Samuti nõuavad eritingimused, et Katariina kabeli varemed tähistataks selle objekti ajalugu ja mälestise väärtust selgitava stendiga.

Laululava parima arhitektuurse tulemuse saamiseks korraldas linn avaliku konkursi. Võidutöö on hea nüüdisaegse arhitektuuriga lahendus, mis kindlasti rikastab Viljandi linnapilti.

Ehitades ei ole kavas teha Katariina kabeli varemete ja mõisaaegse matmispaiga alal mingeid mullatöid. Detailplaneeringus kavandatud valgustatud jalgtee ring ei kulge üle nonde haudade. Katariina kabeli varemetele ja mõisaaegsele matmispaigale lähemale ei tungita.

Viljandlastele ajalehe vahendusel esitatud väited, nagu oleks üle kalmude plaanis rajada kergliiklustee, panna hauale laulupeotule alus ning hakata haudade vahel kaevama, on eksitavad ja valed. Praegu sinna omavoliliselt paigaldatud mõisaaegsesse matmispaika sängitatud aadlike nimedega plekktahvel on kindlasti sobimatu ja ebaväärikas lahendus.

Ajalooliste vaatamisväärsuste tähistamiseks on Viljandil välja töötatud ühtse disainiga viidad ning tulevikus paigaldatakse selline koos ajalugu tutvustava tekstiga ka Katariina kabeli varemete ja mõisapargi matmispaiga lähedusse.