Kooli lõputööst sündis jaanalinnukasvandus

Jaanalinnud näevad hiigelkasvust hoolimata süütukesed välja, kuid nende noka suhtes tasub valvas olla. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pärnumaa Männituka­ talu perenaine Maiu Saare lükkab ümber kõnekäänu, nagu üritaksid jaanalinnud pead liiva alla peita — sellist kommet pole talus kolme aasta vältel, mil seal jaanalinde on kasvatatud, täheldatud.

Saare pere on ütlemata töökas: majapidamises on loomi peetud 21 aastat. Praegu on talus 101 lüpsilehma, 90 noorlooma, põrsad, siga ja hobune ning peale nende 400 kana ja jaanalinnud. Loodushuvist pole puutumata jäänud selle pere kolm tütartki: Margot, Maarja ja Merily.

Mõttest teoni

Paikuse vallas Seljametsa tee ääres jäävad möödasõitjale tarandikus silma eksootilised jaanalinnud. Selgub, et hiigellinnud on vanima peretütre Margoti projekt ehk täpsemalt tema Olustvere maamajanduskooli loodusmajanduse eriala lõputöö tulem.

Kooli lõpetamiseks tuli teha kursuse lõputöö ja neidis valis selleks jaanalinnukasvanduse. Kursusejuhendaja kiitis tulevase linnukasvataja plaani ja andis indu mõte teoks teha. Sellest saab nüüd neli aastat.

Et ettevõtlustoetuse taotlemiseks ei piisanud Olustvere maamajanduskooli ettevõtluskoolitusest, jätkas Margot Saare õpinguid Mainori kõrgkoolis ärijuhtimise erialal. Ühtlasi vormistas ta end töötukassas töötuks, et nõndaviisi stardikapitali taotleda. Ärimajandust õpetati kord nädalas ja nii jäi jaanalinnukasvandust kavandaval piigal aega üle, et koolitada end raamatupidamises. Stardikapital käes, sai tütar isalt tükikese maad, kuhu lasi ehitada korralikud aiad. Tuleb välja, et isa aitab tütrel linnukestele ka sööta kasvatada.

Männitukal elab praegu kolm lindu: üks isane ja kaks munevat emast. Et ettevõtmine on kasvanud ja Seljametsas rohumaad napib, elab kaheksa lihalindu pere Häädemeeste maadel.

Linnud osteti peale ühe kõik tibudena, kes meenutavad kolme- ja neljapäevasena kummalisel kombel siili.

Keedumuna kolme tunniga

Milliseid üllatusi pakuvad jaanalinnud?

Maiu Saare räägib, et külmemal ajal laudaust valla lükates on võimalik jälgida jaanalindude tantsu: kõigepealt jooksevad nad kümneid tiire koplis ja siis kukuvad end, tiivad harali, keerutama. Hästi edevad on.

Jaanalinnud ei ole sugugi ohutud. Nende suhtes tuleb suurt respekti üles näidata, sest jaanalinnu nokahoop võib olla surmav. Omad on omad ja nemad lindude hooldamisel kiivrit või mütsi kandma ei pea. Aga ettevaatlik tuleb olla sellegipoolest.

Palava ilmaga lööb lind tiivad lehvikuna laiali ja hakkab ennast tuulutama.

Farmeritele oli üllatus, et jaanalinnurasv on väga tervislik. Seda saab kannalõhede, külmetuse ja liigesevalude korral peale määrida ja kuna tegu olevat energeetiliselt mitu korda väekama olendiga kui hani, mõjub rasv kiiremini. Maiu Saare kasutab jaanalinnurasva kätekreemi ja huulepalsamina. Interneti andmeil ravitakse jaanalinnurasva abil psoriaasi, nahapõletikke ja ekseeme. Margot on proovinud sellest rasvast koos kitsepiimaga seepigi teha. See oli igati õnnestunud valik.

Väärtuslikuks peetakse jaanalinnusulgi ja -nahka, mida maailmas hinnatakse krokodilli- ja maonaha kõrval kolmandana. Samuti on tervislik jaanalinnuliha, see on punane, kolesteroolivaene ja lahja.

Linnud alustavad munemist aprillis ja lõpetavad sügisjaheduse saabudes.

Jaanalind muneb ülepäeviti, muna säilib külmkapis pool aastat. Seda tuleb kord nädalas keerata. Muna kaalub kilogramm-poolteist ja on hästi tugeva koorega. Keedetud saab see kolme tunniga.

Jaanalinnulihast tehakse sinki ja vorsti, aga sellega ongi seotud talupidajate suur mure.

«Sel aastal läks Lihameister pankrotti ja praegu pole Eestis ühtki lihatööstust, millel oleks farmiuluki käitlusluba,» ütleb Maiu Saare.

Tema hinnangul on tütre jaanalinnuprojekt igati õnnestunud, aga ainult sellest ära ei elaks. Kui paarsada kana kõrvale võtta, tuleb noor linnukasvataja kenasti toime.