Linnaarhitekt: kõige tähtsam on tervik

Vastne linnaarhitekt Laur Pihel hindab Viljandi ajaloolise ja loodusliku miljöö kooslust. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Esmaspäeval Viljandi linnavalitsuses peaarhitektina ametisse asunud Laur Pihel lubab töös arvestama hakata võimalikult paljude osalistega.

Pihel on pärit Tallinnast ning lõpetanud seal kunstiülikooli arhitektuuri eriala. Enne Viljandisse asumist oli tal erapraksis. Ta on projekteerinud näiteks koolimaja Rakverre ja eksperimentaalse suitsusauna Hiiumaale.

Laur Pihel, millega Viljandi teid ära võlus?

Viljandi on mulle kogu aeg meeldinud. Ajaloolise ja loodusliku miljöö kooslus on väga inimsõbralik. Arhitektuurilt meeldib mulle väga Ugala teater. Ning muidugi kultuurisündmused.

Viljandi vanalinn meeldib kõigile. Samas on palju halbu sõnu kostnud kastikujulise põhiplaaniga kaubanduskeskuste kohta.

Sellised ehitised risustavad tihti keskkonda küll. Kui mõtlema jääda, ei meenugi Viljandis esimese hooga midagi sellist, mis ajaloolise osaga võiks konkureerida.

Teisalt oleks võinud Viljandil minna ka märksa hullemini. Paljudesse linnadesse tekkis kinnisvarabuumi ajal tõelisi monstrumeid.

Jah. Siin pole laialivalguvaid ääre- või eeslinnu, linn on väljakujunenud struktuuriga. Üheksakümnendate algul tehti sageli ebamastaapselt suuri asju.

Viljandi tundub kogu oma tänavavõrguga ilus ja mugav linn.

Oma tegevuses on mul plaanis keskenduda Männimäele, kus elab kolmandik viljandlastest. Sealseid maju soojustatakse juba praegu, tulevikus kindlasti veelgi enam ja peab jälgima, et tulemus ei saaks väga kirju, väsitav ja koormav, nagu mitmel pool mujal on juhtunud. Muidugi ei peaks tervik ka halliks jääma nagu praegu. See on piirkond, mis vajaks tähelepanu, et keskkond oleks inimsõbralik.

Mul ei tulegi ette, et mõni arhitekt oleks viimasel ajal Männimäele tähelepanu pööranud.

Vanalinn ja teised väärikamad rajoonid on tähelepanu all. Positiivse näitena meenutame Rakveret, kus tekkivale terviklikule ja inimsõbralikule linnaruumile on palju rõhku pandud.

Männimäel hakatakse sooja hinna tõusu tõttu maju kindlasti soojustama ja fassaade katma. Materjalid ei tohiks olla sobimatud ning kindlasti peaks moodustuma tervikpilt.

Nii väga kui Viljandi mulle ka ei meeldiks, pean ometi tunnistama, et arhitektuurilises plaanis on Rakvere viimastel aastatel vägeva hüppe teinud.

Rakveres tehakse tõesti palju. Sealt tuleb hulga põnevat ja linn on väge täis. Hea tänapäevase arhitektuuri kaudu muutub linn atraktiivseks nii külalistele kui kohalikele.

Senine Viljandi linnaarhitekt oli väga tugev. Üritan tema alustatut jätkata. Üks peaeesmärk on ära hoida miljöösse sobimatut arhitektuuri ning hoida silm peal sellel, et uus oleks heal tasemel. See ei tähenda seda, nagu peaks vana kopeerima.

Viljandi üks vapimärke on järv. See aga on nüüd küll unarusse jäänud.

Sellist toetavat hoonestust seal pole. On räägitud järve teise külje hoonestamisest, aga ma pole selles väga kindel. Seal on tugev roheala ja kas see nüüd parim variant oleks.

Siinpoolse kaldaga on teine lugu. Seal on jäänud pooleli paljud pisiasjad, näiteks välikäimlate rajamine.

Viljandi on majaomanikele regulaarselt jaganud restaureerimistoetust.

Mulle torkasid kohe silma valed restaureerimisvõtted. Moodne materjalitööstus avaldab tohutut survet. Tihti värvitakse majad lihtsalt vale värviga üle ning mingil hetkel hakkab see maha kooruma. Väga tähtis on teadlikkust tõsta. Töö võib olla tehtud ilusti ja esteetiliselt, kuid valesid materjale kasutades.

Millest Viljandis vajaka jääb? Kas oleks ehk vaja mõnd uut arhitektuurimagnetit või tasuks siiski rõhuda tervikpildile?

Tervikule ikka. Magnetid on Viljandil olemas — lossimäed ja ajalooline hoonestus. Püüe jätta see rikkumata on põhiline.

Kõige positiivsemad näited on samas tihti tekkinud uue ja vana arhitektuuri koosmõjul.

Kultuuriminister pakkus välja idee orduloss tervikuna taastada.

See on natuke kahtlane ettevõtmine. Pigem tuleb rõhuda sellele, et olemasolev ei hävineks. Ja mille järgi üldse ehitada? Arvan, et tekiks pseudoajalooline tulemus. Varemetel on pealegi väga suur võlu. Mulle meeldib Viljandi linnamüüri markeerimise projekt. See tekitab ajaloolist sidet.

Oma töös püüan arvestada võimalikult paljude osalistega. Samas ei tohiks arvestada üksnes seda, kes kõige kõvemini karjub. Niimoodi ei saaks midagi tehtud.