Sõitsin kord rongiga pealinnast kodulinna ja sain kultuurišoki. Mu lähedusse istunud kolmeliikmeline seltskond rääkis valju häälega peksmistest, tuunitud autost ja nurgatagusest armatsemisest.
Repliik: Kultuurišokk rongis
Üks asi viis teiseni ja mu maailm avardus vägivaldsel viisil. Jõudsin tõdemuseni, et looduslik valik pole suutnud oma tööd korralikult teha, kui on andnud libiido ka neile, kelle mehelikkus milleski enamas ei seisnegi.
Arutlesin endamisi, kas nende puhul hoiti juba loomise ajal aju arvelt kokku või sai see alkoholiga hiljem kolbast välja loputatud. Jõudsin loogilisena tunduva järelduseni ning jagan seda sõnumit nüüd teiega: neandertallased ei surnudki välja! Ilmselgelt tuleks loobuda luustike uurimisest ja pöörata rohkem tähelepanu elavatele isenditele.
Soovitaksin hoida mõnda isendit tuleviku tarbeks kinnises asutuses kontrollitud keskkonnas. Lühifilmist «Tulnukas» meenuvad repliik «Mulle ei ütle mitte keegi neandertallane!» ning sellele järgnenud tuhmid labidalöögid.