Mullu augustis oli meil Viljandis klassi kokkutulek: möödus 50 aastat keskkooli lõpetamisest. Et Mätul (nii kutsusid kõik koduselt klassivend Väino Vaherit) oli kodukandisuvi juba seljataga, ei saanud ta Moskvast tulla.
Pariisis õnnestus töötada. Eesti jäigi unistuseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Või kas ta nii väga tahtiski? Väinole ei meeldinud oma eraelust rääkida. Aga muusikaelust Venemaa südames ja endast selle sees — palun väga!
Plaanid olid põnevad
Pärast kokkutulekut tahtis ta kohe teada, kuidas läks ja kes kohal olid. Nii helistaski ta mulle mitu korda järjest. Tavaliselt võttis ta ühendust korra kuus. Ants Annusega vahetasid nad netikirju. Sidemed kodumaaga, eriti kodulinnaga, olid talle elutähtsad.
Meie vestlused lähtusid enamasti loomingust. Pikemalt pidime tulevikuplaane edasi arutama tänavu juulis Viljandis. Saimegi kokku ja terve kuu oli veel ees, et kõigest rääkida.
20. juuli õhtul helises telefon. Meie klassi Viljandi paadimees Pura ehk Jaan Purik teatas kurvalt: «Mätut nägid esmaspäeval viimast korda. Kukkus täna rannas kokku. Äkksurm.»
Kes mängis, kes tantsis
Olime Väino Vaheriga klassivennad kuuendast õppeaastast keskkooli lõpuni. Meeles on tema iseäralik huumorimeel. Õpetajad ei saanud tihti arugi, et ta teeb nalja, ja nii mõnigi vihastas. Aga vihastada ta neid küll ei tahtnud.
Juba kuuenda klassi poisina mängis ta tollases kuulsas Ilmar Kullamaa džässorkestris ja meie käisime selle saatel tantsimas. Terve linn käis. Tantsida ei saanud enne, kui kaheosaline kava oli kuulatud: moodsate orkestripalade vahel esinesid solistid Helga Miller, Evi Kukk, naisansambel ning naljamehed Rein Jalak ja Eerik Truupõld.
Mõne aja pärast astus Väino Vaher ootamatult näitelavale Lembit Põdra käe all valminud «Nooremas vennas», kus mängisid ka Ene Ergma, Tiiu Aunapuu, Heidi Puusild-Talimaa, Hille Roolaid, Tiit Kivikas, Kalle Elvak (temagi lahkus tänavu siitilmast) ja teised.
Et Mätu näitlemist nii tõsiselt võttis, ei osanud arvatagi. Aga ta läks Panso kooli eksamitele ja kukutati läbi.
Pärast pikki eksirännakuid mööda suurt ja laia Nõukogude Liitu jõudis ta koos omakandi noormehe, praeguse Viljandi kirjaniku Avo Susiga Tadžikistani, et pageda üle kõrgmägede Türki. Piki riigipiiri luuret tehes said nad selgeks, et suurejoonelist plaani ei õnnestu ellu viia.
Avo jäi kauaks mägismaale matkama ning leidis endale sealt naisegi: Guldžahon Jussufi on kultuuriakadeemia õppejõud.Väino suundus kohe tagasi põhja poole.
Lõpetanud Moskvas kultuuriinstituudi, sai temast helilooja ja dirigent. Moskva Music Halli, Moskontserdi ja mustlasorkestri dirigendina reisis ta läbi pool maailma.
«Mina ei ole käinud, vaid elanud ja töötanud Pariisis, sealhulgas varieteeteatris Olympic,» tavatses ta öelda. «Aga jah, Eestis ei ole mul õnnestunud ühtegi orkestrit juhatada.»
Sellegipoolest tundis ta siirast rõõmu Eesti Vabariigi passi saamisest. Seda käisime kahekesi Viljandi vanas kohvikus Vana Tallinnaga tähistamas.
Sel ajal elas Viljandis veel Väino muusikaandeline ema Hilda Vaher. Nüüd puhkab ema nagu Väino õdegi, kauaaegne teatri- ja muusikamuuseumi teadur Irja Vaher siinsel Metsakalmistul. Eestis on lähisugulastest vaid õetütar Klea ning Moskvas aastaid Väinoga rõõme ja muresid jaganud elukaaslane Liidia.
Lõi laule ja lugusid
Meie klassi elukutselistest muusikutest (Mai Rõuk, Jüri Ruut, Aare Kohv ja Jaan Sutt) on ainsana laule kirjutanud Väino Vaher. Eestis neid eriti ei tunta, üksnes Juhan Saare sõnadele loodud «Mängu» on Ivo Linna populaarseks laulnud.
VäinoVaheri laule on esitanud ka Alla Pugatšova. «Esialgu ta kiitis neid, aga siis hakkas siit-sealt ümber tegema ja oma nimele kirjutama. Nii meie koostöö katkeski,» rääkis ta.
Meil Väinoga ei õnnestunud ühislooming eri tööstiilide tõttu. Tema ootas teksti valmis meloodiale. Moskvast mängis ta mulle viisi telefonitsi ette, aga mina seda kahjuks kinni ei püüdnud.
Küll see ükskord tuleb, mõtlesime. Ei tulnud pähegi, et meie sügise rändlinnud hakkavad juba ära lendama.
Väino unistus oli ikka veel teater. Ta päris, mida Ugalas tehakse ja kas Arvo Raimo on endiselt laval. Peaks talle midagi kirjutama, arvas klassivend.
Leppisime kokku, et hakkame kirjutama näidendit «Punker». Tegevus pidi toimuma Hitleri punkris, kus saavad kokku Hitler ja Stalin, meie olude kujundajad juba enne meie sündi. Ühe kurjategija teksti pidi kirjutama tema, teise mina.
Väinol oli südamel ka ema loominguline pärand, mis vajas korrastamist. Ikka ja jälle leidis ta, et tuleks hakata mälestusi kirja panema, eelkõige 1940.—1950. aastate viiulipedagoogist Augustin Pungast, kelle paljud õpilased on Viljandist kaugele ja kõrgele lennanud.
Väino Vaher ise on lõpuks koju jõudnud — Viljandi Metsakalmistule.