Eile jõudis «Sakala» toimetusse pealtnägijate vihje, et päev varem oli Viljandi järvel Huntaugu ranna lähedal läbi nõrga jää kukkunud koolipoiss, kelle päästis halvimast sõber.
Juhtkiri: Ohud talvest talve
11. märts 2009, 09:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki toimetusel ei õnnestunud kindlaks teha, kes täpselt külma vette sattus ning kas tema tervis selle pärast kannatas, mõjus teade ikkagi ehmatavana.
Juhtus ju kolm aastat tagasi samas kohas õnnetus, kus läbi jää vajusid õde ja vend. Sündmuskoha läheduses olema sattunud ja appi tõtanud mehel õnnestus päästa vaid tüdruk.
Sellised juhtumid sunnivad tahes-tahtmata küsima, mida me võiksime teha, et traagilisi tagajärgi välistada. Kahju küll, aga näib, et täielikku turvalisust polegi võimalik saavutada. Õnnetusi on juhtunud varem ja kardetavasti juhtub ka edaspidi.
Üks võimalus on ohtlikesse kohtadesse üles panna hoiatavad sildid. Samas tuleb tõtt tunnistada, et vaevalt nendestki kuigi palju kasu oleks, sest järve keskkoha poolt lähenejad neid ei näeks. Pealegi on kõigil veekogudel ohtlike kohtade kindlakstegemine ja märgistamine lootusetu ettevõtmine. Paik, mis ühe ilmaga on täiesti turvaline, ei pruugi seda paar päeva hiljem teistsugustes oludes enam olla.
Mis puudutab Valuoja suuet Huntaugu all, siis seal võiks siiski sildi püsti panna. Mitu õnnetust näitab, et selles piirkonnas on oht keskmisest suurem. Seal on linna üks populaarsemaid kelgumägesid ja lumepark ning seepärast liigub nõlval ohtralt lapsi.
Lõppude lõpuks on parim viis riske vähendada ikkagi põhjalik ja pidev selgitustöö. Lapsevanemad võiksid oma järeltulijatele veekogudel varitsevatest ohtudest rääkida iga talve hakul ning koolidelgi tasuks õpilasi selles osas harida.