Viljandi säravamad pärlid on kevade saabudes platsis Valuoja orus. Vaesekesed on pikast külmast tuimad ja pikutavad pinkidel. Üks tegelane oli end sisse seadnud ka pingi kõrval. Linnakodanikud möödusid ja neile ei paistnud see vaatepilt muret valmistavat.
Repliik: Märka maaslamajat!
Säärane ükskõiksus ehmatas mind. Mulle tundus enesestmõistetav maaslamajat aidata. Järgmisel hetkel selgus, et põhjus, miks inimene maas lamas, oli ühtaegu leevendav ja vihale ajav — alkoholism. Pidasin oma kohuseks joodikut aidata ja kutsuda korravalvurid, soovides paremat nii meelemürkide käes vaevlevale varele kui temast mööda kõndivatele lastele.
Loodan, et kodanike seas on ülekaalus siiski inimesed, mitte piiratud mõttemalliga robotid, kes ümbrusele tähelepanu pööramata oma teed rühivad. Eesti vanasõnagi ütleb, et kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Inimene, aita maaslamajat! Ühel päeval võid sa ise maas lamada ning loodetavasti vaevub keegi neist paljudest möödujatest siis sinu enesetunde kohta pärida ja paremal juhul kutsub kiirabigi.
Head päeva, väsinud purjutaja!