Anette Mikk: elu kõige tähtsam osa on lapsed

Anette Mikk istub tugitoolis, Haapsalu sall õlgadel, ja vastab meelsasti küsimustele, aga kuulama harjununa jälgib ta enamasti oma mehe juttu ja elab sellele kaasa. Foto: Elmo Riig / Sakala

100-aastaseks saav Anette Mikk ootab täna sünnipäevakülalisi, kelle ta võtab Loodi korrusmaja kahetoalises korteris vastu koos mehe Kalju Puströmiga.

Anette Mikk ütleb kooselu kohta ainult kaks sõna: «1952. aastast.» Ta töötas sel ajal Paistu koolis teenijana. Koolimajas käis remont ning Viljandist tulnud ehitajate hulgas oli ka Kalju Puström.

«Kui tuttavaks saime, oli Anette noorem poeg Ülo 14-aastane ja Joonatan natuke vanem,» meenutab mees Paistu ja ühe sealse perega seotud aastakümnete algust.

Kohtusid kaks väga erinevat lugu: naine oli noorelt abiellunud ning pulmadele õnnelikku kooselu ei järgnenud; Tallinnast välja saadetud mees oli istunud rongi ja astunud maha Viljandis, teadmata, kuhu sammud seada. Ta leidis tööd ehitus- ja remondikontoris.

Rätsepa tütar

Tüdruk sündis ja kasvas rätsep Kristjan Saksa peres.

Ta mäletab, et nende kodu asus Heimtalis päris koolimaja kõrval ning tema tegi seal enne pikemale kooliteele minekut läbi neli klassi. Isa töötas vahel kodus, vahel jäi aga päevadeks või nädalatekski peredesse õmblema, meisterdades kõike vajalikku, ka lambanahkseid kasukaid.

Ema kaotas tüdruk väga noorelt, asemele tuli kasuema. Ja kodustki lahkus Anette noorelt: vanemad olid talle mehe leidnud. Edasine elu näitas, et see polnud parim valik.

Kogu elu on Anette Mikk teinud lihtsaid töid. Päris pikalt töötas ta kooliteenijana. Jõudis ka kolhoosielu ära näha: ta koristas kontorit, küttis ruume ja hoidis korras ladu.

«Kõige tähtsamad olid mu lapsed,» ütleb saja-aastane. Pärast pikka pausi lisab ta, et on olnud raskeid kaotusi: tema pojad esimesest abielust, Joonatan ja Ülo, puhkavad Paistu surnuaial.

Tema ja Kalju ühine poeg Uno on täna koos minia ja teiste lähemate sugulastega külaliste hulgas.

Kirju noorus

Tasasele ja tagasihoidlikule Anette Miku noorusajale on Kalju Puströmil vastu panna kirju elu algus.

«Ma olin isamaa reetur,» lausub ta. «Olen olnud Saksa sõjaväes, Tšehhi põrgus, Venemaal vangis ja Vene sõjaväes.» Seda kõike jõudis ta väga lühikese aja jooksul.

Loomaarsti poeg oli sõjaväeteenistuseks liiga noor, kui sakslaste mobilisatsioonikäsud üksteisele järgnesid. Venelased olid juba Sinimägede all, kui ta ikkagi värvati ja Riiga sõidutati. Verivärskel sõduril läks hästi selles mõttes, et teda ei saadetud Kuramaale, vaid pandi laevale ja viidi Neuhammerisse väljaõppele.

Peagi oli ta üks vähestest eestlastest, kes Tšehhi põrgus ellu jäi. Sealt sattus ta Solikamski vangilaagrisse ja sealt omakorda, veel 18-aastasena Vene väkke. Ja siis ühel päeval oli rivi ees küsitud, kes eesti keelt mõistab. Oskajaid oli mitu, ent Kadriorgu valveteenistusse saadeti tema. Siis oli seal ametis Nikolai Karotamm.

1949. aastal avastati, et Kalju Puström oli teeninud Saksa sõjaväes, ning üks repressioon järgnes teisele, kuni ta saadeti Tallinnast välja.

Väga hea naine

Paljud on imeks pannud, et paar on 57 aastat koos elanud, aga kumbki oma nimega. «Me ei pidanud seda dokumentide vahetamist tähtsaks,» kostab Anette Mikk.

Veel enam on imestatud selle üle, et mees on naisest 18 aastat noorem. «Mind pole see seganud,» kostab mees. «Anette on väga hea naine.»

Ta ei pea paljuks ka seda, et naine toetamist vajab.

«Praegu on päris hea olla, kui ainult see jalg mul käia lubaks,» sõnab saja-aastane.