Pilistvere noormees pürgib profiratturite koorekihti

Carl Heinrich Pruuni sportlik tase on aasta-aastalt tõusnud ning sedamööda on ta istumise alla saanud vägevamaid jalgrattaid. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Seitsmelapselise pere noorima võsukese Carli suus ei olnud sündides hõbelusikat, aga ta silmis helkis naeratus.

Põldude ja metsade vahel Eistvere külas kasvav poiss unistas maast-madalast oma jalgrattast. Punase tõukeratta ta sai, aga sellega ei saanud kivisel kruusateel õiget hoogu.

Suvel, kui poiss oli 12-aastane, läks ta sugulaste juurde tallu abiliseks. Carlile öeldi, et kui ta on tubli ja töökas, saab ta endale jalgratta. See, et tegemist on naisterattaga, ei morjendanud poissi üldse. Viimaks toodigi kaherattaline Soomest. Poiss imetles ja puhastas seda ning käis igal võimalikul juhul sõitmas, näiteks karjäärides ujumas.

Suve lõpul selgus, et ratast ta siiski koju kaasa ei saa. Carl oli vist suure tuhinaga kokkuleppest valesti aru saanud. Öeldi küll, et kui ta järgmisel suvel naaseb, saab taas rattaga sõita, aga poiss oli siiski kurb ja pettunud.

Päris oma ratas

Päris oma rattast unistas Carl Heinrich Pruun veel mitu aastat. Vahel sai ta Kirivere koolis käies lustida sõprade sõiduriistadega. Raha isikliku ratta soetamiseks sai ta kokku alles 15-aastaselt, kui oli abiks Eistvere motellis, lõhkus puid ja tegi muid töid. Rõõm oma ratta üle oli suur. Kuigi sõiduriist ei olnud uhke, sõitis noormees sellega väga palju, vahel käis 25 kilomeetri kaugusele Põltsamaale ametikooligi.

Peatselt tundis Carl rattaga vurades, et liigub päris kiiresti. Nüüd unistas ta võistlustele pääsemisest. Kolme aasta eest astus ta Põltsamaa rattaklubisse. Selle juht, kohaliku rattapoe omanik, ise kunagi ratast sõitnud Tarmo Tiks andis Carlile korralikuma sõiduriista ja varustuse ning viis ta võistlustele. Toetus tuli heast südamest ning põhjusel, et noormees oli innukas ja särasilmne treenija. Vahel käis ta vastuteeneks poes rattaid puhastamas ja talviti lund lükkamas.

Breiktantsija

Suurt edu noormees esialgu võistlustel ei saavutanud. Trenni tegi ta ometi isuga: suvel sõitis rattaga tuhandeid kilomeetreid, talvel uisutas Pilistvere järvel ja tallas ise suusarada ning käis Põltsamaal ujumas. Ajapikku muutusid noore mehe jalad tugevamaks ning eesmärgid kindlamaks. Kuigi ta alustas tippspordi jaoks tavatult hilja, 17-aastaselt, uskus ta ometi, et võib tõsise töö ja pühendumusega jõuda päris tippu, profijalgratturiks.

Füüsiline põhi oli maatööga harjunud poisil tugev, põhikoolis oli ta usinalt tegelnud jooksmise, jalgpalli, võrkpalli ja korvpalliga. Hiljem lisandusid breiktantsutrennid Pilistvere pastoraadi juures. Seda ala harrastab ta ise ja teisi treenides talviti tänaseni.

Mitu viimast aastat on Carl elanud Pilistvere pastoraadis. Lahtiste kätega noormees teeb seal aseme ja söögi eest vajalikke töid, näiteks trimmerdab muru ning on ladunud väliköögi vundamendi.

«Carl on mulle otsekui poja eest,» lausus Pilistvere vaimulik Hermann Kalmus, kes noormehe spordimeheteele igati kaasa elab.

«Ta on enneolematu visadusega treeniv noormees,» kõneles pastoraadi kokk Ülle Raabe vaimustunult. «Teised lähevad välismaale autoraha teenima, aga tema vihub iga ilmaga trenni teha.»

Pühendunud spordimeest toetavad vennad ja õed, ema ning Pilistvere kirikuõpetaja kaasaga. Nende ning Tõnis Riiski, perekond Šeferi, Kuldar Kipperi, Venevere puhkeküla ning Imavere vallavalitsuse fondi «Andekas laps» rahalise toega sai noormees kevadtalvel paar kuud treenida Belgia amatöörklubis.

Janek Tombaku õpilane

Lõpetanud mullu kevadel Põltsamaa ametikooli, jätkas Carl Tallinna kõrgkoolis õpinguid ehituse alal, aga jättis need pooleli, leides, et see pole päris tema tee. Lisaks kippus õpingute kõrvalt nappima aega jalgrattasõiduks — tema siht on ju saada profiratturiks.

Läinud sügisest Carli treeniva endise tuntud profiratturi Janek Tombaku arvates on noormehel ratturina suur potentsiaal.

«Carl ei ole kõige talendikam ning alustas tippspordiga hiljavõitu, aga tal on väga suur tahtejõud ning see viib spordis ja elus edasi. Temast sihikindlamat ja tublimat õpilast oleks raske leida. Carl on lihvimata teemant.

Eesti on talendikaid inimesi täis, hoopis vähem on neid, kes viitsivad sportliku edu nimel tõeliselt ponnistada,» ütles treener.

Janek Tombaku sõnutsi tuleb Carli treeningutel pigem tagasi hoida, et noort organismi mitte kurnata. «Tal on palju õppida, õige sõidutunnetus ja oskus treeningutel keha kuulata tulevad aastatega. Kui kõik läheb ootuspäraselt, võib Carl paari aasta pärast olla Eesti rattamaailmas arvestatav tegija,» lisas ta.

Unistab sponsorist

Hiljuti Viljandis peetud Eesti meistrivõistlustel pälvis Carl Heinrich Pruun kriteeriumisõidus alla 23-aastaste hulgas seitsmenda koha. «Kui Kõrgemäest üles sõitsin, oli võimu päris palju,» rõõmustas noormees.

«Käisin spordiarsti juures. Ta ütles, et mootor on hea, aga läbipõlemist võib tulla. Lisas, et koormusi tuleb tõsta tasa ja targu, siis võin olla Eesti jalgrattatulevik,» rääkis Carl.

Eeskujuliku spordimehena tarvitab ta alkoholi minimaalselt ega suitseta. Esialgu püüab ta organismi puhta hoida ka keemiast, pole oma kinnitust mööda isegi vitamiine või taastusaineid veel kasutanud.

Eelmistel aastatel viis teda autoga võistlustele Põltsamaa rattaklubi eestvedaja Tarmo Tiks, kuid tema on elumuutuste tõttu klubi juurest taandunud ning Carl sõidab võistlustele bussi või rongiga. «Olen taas nagu vaeslaps. Unistan sponsori leidmisest, et teiste sportlaste kombel autoga liikuda.»

Kahetunnise vestluse jooksul ei kadunud tema näolt kordagi naeratus. «Virisemine ja kurb olek ei aita ju midagi,» lausus ta muheldes.

JALGRATTUR
Carl Heinrich Pruun on sündinud 1992. aastal ning võistleb Põltsamaal tegutseva Janek Tombaku rattaklubi värvides.
• Läinud aasta Eesti talikrossi meistrivõistlustel pälvis alla 23-aastaste vanuseklassis kuuenda koha.
• Mullu suvel oli ta Vändra rattarallil kolmas.
• Team Rattapood Cupi Põltsamaa etapil sai kolmanda koha.
Allikas: «Sakala»

ARVAMUS
PILLE-RIIN P. KALMUS,
toetaja
See, millise pühendumusega Carl treenib, on muljetavaldav. Temas on hästi palju tahtmist ja sisu. Kui teised suunduvad õhtul peole, läheb tema magama, öeldes, et tal algab hommikul treening. Noorel inimesel ei olegi endale nii lihtne piire ja raame seada. Oleme väga uhked tema üle. Selline pühendumus ei nõua ainult füüsilist, vaid ka väga tugevat vaimset jõudu. Talle ei ole kunagi midagi kandikul ette kantud.
Ütlesin talle kord, et kui temast ei tule olümpiamedalisti või profijalgratturit, siis selle sihikindluse ja arukusega võib temast kasvada väga hea suure firma juht.