VIIMASTE NÄDALATE sündmused sotsiaalvaldkonnas näitavad, et valitsus ei mõista täielikult pensionäride ja puudega inimeste olukorda. Ta ei taipa, mida tunneb see, kes on jäetud kuudeks ilma rahata ega tea, millal olukord laheneb.
Mai Treial: Mille nimel võimuliit tegutseb?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisalt andis juhtunu kinnitust, et meie hulgas on palju inimesi, kes märkavad enda kõrval abivajajaid ning on valmis toetust pakkuma. Erilist tunnustust väärivad omavalitsustöötajad, kel on tulnud nende nädalate jooksul osa valitsuse tegemata tööst oma õlule võtta.
Minu poole on pöördunud hulk murelikke pensionäre ja puudega inimesi, kõigil keelel üks jutt: sotsiaalminister Maret Maripuu tegevus on ehe näide sellest, kuidas pensionide maksmisesse ei tohiks suhtuda.
TUHANDED inimesed on pidanud otsustama, kuidas nad edaspidi oma raha kätte tahavad saada, sest riigi kulul tehtavaid väljamakseid soovib ministeerium piirata. See protsess on meie silme ees lahti rullinud riigi sotsiaalpoliitika valupunktid. On isegi hakatud heietama selle üle, kas meil puudega inimesi liiga palju pole. Järgmiseks ehk tuleb keegi välja mõttega, et peaks ka pensionäride arvu vähendama.
Samas on sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padar pakkunud veel ühe kokkuhoiuvõimaluse: peatada ettenähtud pensionitõus. Ilmselt on tal jäänud kahe silma vahele, et Eesti on sotsiaalkulutuste poolest juba niigi Euroopas viimaste seas.
RAHVALIIT ei nõustu iial sellega, et kõige väetimad rakendatakse vankri ette, mis peab iga hinna eest Eestis euro käibele tooma.
Pensionäride ühendused on väitnud, et eakatel on isegi keskmise pensioniga keeruline toime tulla, sest kogu raha kulub hädavajalike asjade peale: kolmandik läheb toidule, kolmandik eluasemekuludele, ülejäänu ravimitele, sõitudele, riietele. Aga kuidas peaksid hakkama saama need, kelle pension on keskmisest väiksem?
Valitsusliidul napib hoolivust. Sotsiaalminister Maret Maripuu püüab kiirustades olukorrast ülevaadet saada. Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler rõõmustab riigikogu kõnepuldis selle üle, et pensioni kojukande puhul lisandus seadusse hajaasustuse kriteerium, mida sotsiaalministeerium peab täitma.
Mina ei saa kuidagi Kiisleri rõõmu jagada, sest pean ebanormaalseks, kui inimesel tuleb käia näiteks saarelt mandril oma pensioniraha välja võtmas. Kas te teadsite, et näiteks Piirissaare ja Prangli inimestele on lähim raha väljavõtmise võimalus vastavalt Tartus ja Tallinnas?
Minu küsimusele, kuidas puudega inimesed ja eakad oma raha tõrgeteta kätte saaksid, vastas regionaalminister, et seaduses on selge sõnastus: hajaasustuses, kus puudub pangateenuse kättesaadavus, peab inimestele seda teenust osutama riigi kulul.
«Peab» on üks ütlemata hea sõna. Aga kui isegi minister seadust rikub ja oma kohustusi ei täida, mis jääb siis inimesel õigustatud ootuste luhtumise korral üle?
RIIK KULUTAS pensioni kojukandele seni pisut üle 40 miljoni krooni aastas, edaspidi tuleb selleks välja käia 10—15 miljonit krooni. Sääst on seega väike. Eesti Post hakkab senise 40 miljoni krooni asemel riigilt ja pensionäridelt kokku saama umbes 25 miljonit krooni, millest paar-kolm miljonit on kasum. Pole kah teab mis suur õnn.
Suurimad võitjad on seega pangad, kes saavad 1. veebruaril juurde üle 100 000 püsikliendi.
Isegi kui pank annab pensionärile pangakaardi tasuta ja teeb talle kontorist väljamakseid tasuta, moodustavad kindlal kuupäeval kontole laekuvad pensionid kokku suure summa, mida pank saab mõnda aega kasutada endale tulu teenimiseks.
Kas selleks oli tõesti vaja kümnete tuhandete vanade ja haigete inimeste elukorraldus segi pöörata?