Karvane külmarohi ehk Kui jääranahk on turjal, siis kananahka karta ei ole

Made Uusil on üll Kihnu maalamba nahkadest kasukas. Ta kasvatab ka ise seda tõugu ja kuulub Kihnu maalamba seltsi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Olgu selle kliimasoojenemisega nagu on, läbi aegade ja moevärinate on alati püsinud nõudmine karusnahkade kui külmal ajal asendamatu rõivamaterjali järele.

Kasukauurija Made Uus poseerib fotograafile paarikümnekraadises pakases oma uhkes, maani ulatuvas lambanahkses kasukas. Õiget rakurssi otsiva fotograafi paljad sõrmed tõmbuvad pakase käes kiiresti punaseks, sarmikas Made aga ei lase ennast külmast ilmast vähimatki segada. Võtab aga rõõmsa naeratusega nõtkelt uusi poose ning näib end kehakatte raskusest hoolimata väga mugavalt tundvat.

Inimkonnale oli kahtlemata eluliselt oluline avastus, et karusnahad aitavad külmadel öödel ja talvel kehasoojust säilitada. Esiotsa mähiti loomanahad niisama endale ümber, kuid isegi see algeline kasutusviis oli tõhus. Nii võis juba liikuda uutesse elupaikadesse, kust pakane varem jonnakalt eemale oli peletanud. Arvatakse, et umbes Rooma rauaajal õppisid Euroopa kesk- ja põhjapiirkondade asukad nahku kokku õmblema. Aja möödudes ning oskuste täienedes tekkisid karusnahksed mantlid ja kasukad.

Olgu hinnalisematest materjalidest valmistatud linnakasukad või lambanahksed talukasukad — heitlike ilmadega Eestis nendeta läbi ei saadud. Made Uus toonitab, et läbi sajandite on meie kliimas külmal ajal olnud valdav rõivaese kodusel teel pargitud lambanahkadest kasukas. Sissepoole pööratud karvaga valge- ehk paljaskasukateks vajalikud lambanahad olid valdavalt jahuga pargitud ehk hapatatud.

«Kui ilma igasuguse hariduseta inimesed omal ajal said kodus suulise pärimuse põhjal nahad pargitud ja kasukad tehtud, siis ei saa ju siin mingit raketiteadust olla,» kõneleb Made Uus õhinal. Praegu on ta Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia nahkesemete valmistaja spetsialiseerumismooduli projektijuht ja traditsioonilise nahaõmblemise õpetaja.

«Nüüd õpime kõrgkoolis asju, mida vanasti saadi teada emalt või isalt. Kujutad ette: ma tulen akadeemiasse õppima mingeid eriti lihtsaid võtteid! Lõngaketramist vaadatakse nüüd nagu nõidust. Kasukate käsitsi valmistamine tundub paljudele täieliku ulmena. Kuidas küll maailm on muutunud,» vangutab ta pead.

Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin on veendunud, et kasukaid võiks praegusest märksa rohkem olla. «Seda enam et lambaid kasvatatakse meil ju päris palju,» tõdeb ta. «Enamasti kasutatakse neist ainult liha ning ülejäänud kvaliteetne tooraine visatakse minema. Lambad on olemas, kasukate järele on ka nõudlus, aga seal vahepeal laiutab auk. Seda me proovimegi koostöös ettevõtjate ja meistritega parandada.»

Matsin seletab, et selle eriala sügavam mõte ongi kasutada võimalikult palju kohalikku toorainet. Nii nagu lambanahaga, ei tee keegi suurt midagi enam ka villaga.

Ajad muutuvad

Vanimad kasukad Eesti muuseumides pärinevad XIX sajandi lõpust. Kõik need on lahtiste hõlmadega pidulikud naistekasukad, valmistatud lambanahast, karv seespool. Et saada korralik kasukas, peab silmas pidama mitmesuguseid nippe. Nii tehti varrukad näiteks õhemast nahast.

Kasukaid oli muidugi mitut sorti. Olid argi- ja pidurõivad. Möödunud sajandi alguseks oli välja kujunenud kolm suurt kasukarühma: töö-, pühapäeva- ja sõidukasukas.

«Väga ilusate punaste ja roheliste naharibadega rikkalikult kaunistatud kasukad olid Paistus,» räägib Made Uus ning lisab, et setu naiste kasukad võisid maksta terve varanduse. Rukkijahuga pargitud kasukad ei pidanud siiski kaua vastu: nahk väsis ja läks vormist välja, kuid ega sellepärast siis väärt rõivast minema visatud. See läks teisele ringile. Nii saidki kirikukasukatest töökasukad ja tihti tehti nendest lõpuks lastele kehakatteid. Külgeõmmeldud kallid kaunistused harutati aga lahti ning need alustasid uut elu järgmise peokasuka küljes.

«Omal ajal oli poest ostetud tekstiil kole kallis ning pargitud nahk odav — tööstuslik oli hinnas, käsitöö odav,» räägib Uus naerdes. «Praegu on vastupidi.»

Pika naistekasuka peale läks keskmiselt seitse lambanahka. Tänapäeval ostetakse aasta-paari tagant uus jope, kasuka eluiga on aga tunduvalt pikem.

Hinnalisele kasukale tõmmati sageli peale mõni kaitsev rõivaese. Kes endale mitut kasukat lubada ei saanud, see vuntsis enne tähtsat kirikusõitu päevinäinud kehakatte üles. Selleks oli mitu äraproovitud nippi.

«Isegi hästi pargitud nahk kippus kollaseks minema ja siis valgendati kasukas eelmisel ööl kriidiga üle,» tutvustab Uus üht nõksu. «Valgendamiseks kasutati ka jahu ja jämeda soola segu.»

Lambast kasukani

Uhkus oli tähtis muiste ja on nüüdki. Kui hinnalisi nahku polnud terve kasuka jaoks võtta, katsuti vähemasti nii rihtida, et need oleksid kõigile nähtaval esiosal. Tagumine pool võis olla ning sageli oligi kokku traageldatud väikestest naharibadest — umbes samamoodi nagu nendel kurikuulsatel dermatiintagidel taasiseseisvumisaja hakul.

Õmblemine on Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Made Uusil veres juba esiemade poolt. Tema esimene tihedam kokkupuude nahkmaterjaliga oli üheksakümnendate esimesel poolel. Siis polnud mehel, kes tahtis, et temast natukenegi lugu peetaks, ilma nahktagita  ülepea mõtet tänaval kooserdada.

Tagisid poes muidugi ei müüdud ja Türgist neid tuua veel ei taibatud. Moemeeste nõudlus oli aga nii tungiv, et õmblejaks õppinud Made jättis muud näputööd kus see ja teine ning pühendus nahkjopedele. See oli aeg, kui korteriuks pidi olema ilmtingimata koleda sünteetilise kunstnaha ehk dermatiiniga üle löödud. Kõik uksest üle jäänud ribakesed kulusid ära trendikate tagide juures.

Selle hädavajaliku ning õige nahatunnetuse sai Made Uus kätte just tol perioodil.

Keeruline on öelda, kui palju on Eestis naisi, kes oskavad teha endale ise kasuka alates naha parkimisest, kuid tema on üks nendest. Esimese kasuka valmistas ta üheksakümnendate aastate keskpaiku tavalise õmblusmasinaga. Materjalina läks käiku vanaisa mustaks värvitud saanikasukas, mida rotid olid tublisti purenud. See kasukas on meistril tänaseni alles. Nüüd on tal kolm omatehtud kasukat.

«Teema hakkas huvitama ning uurides selgus, et ega väga palju materjali olnudki leida. Esialgu polnud parkimiseni plaanis jõuda, aga nii mul need asjad käivad: kas kõik või mitte midagi. Kellelgi keemiliste vahenditega teha lasta — no see ei tule kõne allagi!»
Made Uus hakkas uurima lambanahksete kasukate traditsioonilisi valmistamisvõtteid ning avastas peagi üllatusega, et ta peab ennast ise juhendama.

«Need, kes kasukaid ise teha oskasid, olid juba ammu läinud, nii oligi võtta ainult muuseumimaterjal,» jutustab Uus. Oma diplomitöös vaatles ta meie kasukatüüpe ja -lõikeid läbi aja. Osa neist on meieni kandunud muinasajast.

Nahaparkijad olid ennemuiste peamiselt mehed, aga teateid tublide naissoost parkalite kohta on samuti teada. Nahku pargiti kodusel teel, kuid need võis ka külaparkali juurde viia. On teateid vene rahvusest nahaparkalite kohta, kes saabusid küladesse sügisel ning lahkusid alles kevadel.

Väidan, et tänapäeval on kasukast kujunenud pigem luksuse ja staatuse sümbol kui soe ja praktiline kauakestev riietusese.

«Nojah, kui kellelgi on näiteks punane kasukas punase auto jaoks ning kollane kasukas kollaste kingade juurde, siis küll,» sõnab Made Uus. «Kui seda aga kasutatakse sihipäraselt,  parandatakse ja pärandatakse põlvest põlve, on see hea investeering.»
Ta on veendunud, et meie mets- ja koduloomadest annab teha imelisi asju. Nii naturaalpargiga kui keemilisel teel.

«Meil käib praegu suur raiskamine. Loom tuleb lihtsalt lõpuni kasutada!» räägib Uus kirglikult. Ta peab ise lambaid ning teda ärritab silmanähtavalt mõne lambakasvataja komme kasutada ainult paremat osa lihast, ülejäänu visata aga sõna otseses mõttes auku. Meie jutuajamise päeval on kasukameistri auto pakiruum lambajalgu täis: need lähevad luust vilepillide tegemiseks.

«Minu lammastest ei jää isegi «mää» alles,» seletab ta. «Luud lähevad kunstiks, sooltest saab õmblemiseks niiti. Vill, nahk, liha — kõik läheb kasutusse.»

Tulupiga lumehanges

Mul on kasukakandmisega üks ere mälestus sellest kaugest tumedast ajast, mil teenisin sundaega Nõukogude armees. Mere lähistel asetsenud väeosas tuli sageli karauulis käia isegi mitmekümnekraadise pakasega, mida võimendas veel omakorda merelt lõõskav briis.

Just sellisteks puhkudeks oli kasutada vägev maani ulatuv vana lambanahkne kasukas ehk tulup, mis pärines tont teab kust. Krae oli sel nii kõrge, et üles tõstetuna kattis kenasti terve pea kinni. Raske oli see tulup, hullupööra raske, aga soojemat riietuseset pole mul elu sees olnud.

Kord veetsin asjaoludel, mida lähemalt ei taha valgustada, 23 miinuskraadiga lumehanges terve tunnikese. Tuul keerutas lund, öises taevas vilkusid kauged tähed ja puud paukusid pakase käes. Mina aga mähkisin hõlmad vaheliti, tõmbasin karvase krae varjuks näo ette ning magasin issanda rahus. Oli nii soe nagu vanaema juures ahju taga ning ärgates olin tõesti imestunud, milline torm mu ümber möllab.

Margus Haav

Strateegiline kaup

Läände putkanud endine Nõukogude Liidu luureohvitser Viktor Suvorov kirjeldas raamatus «Jäälõhkuja», kuidas Vene luure püüdis enne sõja puhkemist sakslastel silma peal hoida.

Sõjaväeluure ülem Filipp Golikov andis kõigile luurajatele ja spioonidele korralduse jälgida Euroopas lambaid. Luure arutles täiesti loogiliselt, et külmal Venemaal sõdiva natsiarmee rõivastuse väga tähtsaks komponendiks peaksid olema lambanahksed kasukad. Neid läheks vaja miljonites. Kui Hitler peaks andma operatsiooni ettevalmistamise käsu, esitaks kindralstaap tellimuse miljonite kasukate valmistamiseks.

See kajastuks kohe Euroopa turul, sest sõjast hoolimata peab lambaliha hind miljonite lammaste üheaegse tapmise tõttu kõikuma lööma. Samal ajal peab lambanahkade hind tegema järsu hüppe üles. Luure pidi eriti teraselt silmas pidama neid diviise, mille ladudes on 15 000 lambanahkset kasukat. Kuid selliseid diviise Wehrmachtis polnudki.

(«Sakala»)

Kassid ja vasikad ballisaalis

Meie karusnaha-tööstuse suured edusammud. — Lamba-, vasika- ja kassinahkadest saab kõige peenemaid karusnahku, mida ballisaalis nähes ei oskagi ära tunda. Paljud ei või arvatagi, et siiani võrdlemisi tähele panemata loomakesena hakkab lammas oma nahaga imet tegema.

Lambanahk on ideaalselt väärtuslik ümbertöötamiseks. Temast võib saada mitmesuguseid imitatsioone, talle anda kõiki värvivarjundeid, väljatöötada nõnda, et saab kanda riideta kasukana, kõlbab väga hästi ka reisikasukaks ja üliriiete kraenahkadeks, tuntud karakuli ja ahvinaha nime all.

Ümbertöötamisel hävib ja kaob täielikult spetsiifiline lambanaha lõhn, mis hariliku parkimise juures alles jääb ning pisut eemaletõukavalt mõjub.

Kui aga nahka on korralikult pestud seebi ja mitmesuguste keemiliste vedelikkudega, siis ei ole tunda enam mingisugust lõhna. Lambanaha heaks omaduseks on ka see, et ta võtab pleekimisel ilusa läike ja seda võib välja töötada. Sädelevalt lumivalgeks või anda sobiv värvitoon, mille järele endist lambanahka on raske ära tunda.

Pügamise, kammimise ja värvimise abil muutub lihtne lambanahk uhkuseasjaks, millest saab valmistada reisikasukaid, häid üliriiete kraesid ja kas või vana Eesti läki-läkit.

Lambanaha heaks omaduseks on ka veel see, et ta ümbertöötamine ei lähe kalliks, ega ole kättesaamatu laialdastele ringkondadele. Väga sobivaks laste taliriietuseks võiksid saada näiteks tallenahksed jakid ja palitud. Asjatundjate ringkonnist seletatakse, et juba möödunud talvel on sellist lasteriietust hakatud tarvitama.

Väga hästi annavad end ümbertöötada paljude teiste kodumaa- ja metsloomade nahad. Selles mõttes on kuulsad meie kassid, kelle nahku tarvitab — liialdamata öeldud — umbkaudu üks kolmandik meie kodanikke.

Daamide leidlikkus ei ole piirdunud mitte üksi vasikanahkade tarvituselevõtuga, vaid viimasel ajal on hakatud mantli nahkadeks kasutama ka varsanahku. Selleks on kõlvulised ainult noorte ühekuuvanuste varssade nahad ja nooremad. Kuna hobusekasvatus meil vähe arenenud, siis on varsanahksed mantlid oma hinnalt kaunis kõrged ja haruldased. Seni on Tartus näiteks ainult paar varsanahkset mantlit.

(«Postimees» 1934. aasta 18. juulil)