Mida tajub tantsupeol inimene, kes ei kuule? Ta tunnetab vibratsiooni ning näeb detaile, mida kuuljad sageli tähelegi ei pane.
Hull Vanaisa teab, kuidas panna tantsima need, kelle kõrvad ei kuule
28. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Kotsar on alternatiivmuusika peosarja «Piip Da Pupill» eestvedaja ning Tuhalaane küla säilimisele ja arengule kaasaaitamisele pühendunud mittetulundusühingu Suurekivi Serval juhatuse liige.
Küllap on ta rohkem tuntud kui DJ Mad Grandpa ehk Hull Vanaisa, kes on viimasel ajal hakanud keerutama plaate spetsiaalselt kurtidele ja vaegkuuljatele mõeldud tantsupidudel.
Vibratsioon ja valgus
Mullu Viljandis ja Tartus peetud esimesed peod on andnud inspiratsiooni neid ainulaadseid ettevõtmisi jätkata. Tõnis Kotsari pidudel käivad nii kuuljad kui kurdid ja vaegkuuljad. Viljandi klubis Puhas Kuld, mis praegu kannab Rubiini nime, jagati kuuljatele lehti, millel olid tähtsamad käemärgid, ning nii said kõik omavahel suhelda.
«Teisele peole Tartu rokiklubis tõi vaegkuuljate liidu esindaja sületäie kõrvatroppe, mis olid mõeldud kuuljatele kuulmiskahjustuse vältimiseks, sest muusika oli keeratud tükk maad valjemaks kui tavaliselt ning bassid olid eriti massiivsed,» jutustab Kotsar. Vaegkuuljate pidudel pannakse tavalisele süsteemile spetsiaalsed basskõlarid, mis kannavad vibratsiooni mööda klubi laiali.
Viljandis tuleb järgmine vaegkuuljatele mõeldud pidu 16. veebruaril, see on «Piip Da Pupilli» erisündmus. Oma õla paneb alla kogu sarja meeskond.
«Mu kunstnikust abikaasa Eve teeb selleks spetsiaalse visuaalikava ning trummarid Ringo ja Raido tulevad kahe trummikomplektiga lavale rütmi mängima,» selgitab Kotsar.
Kui muusikapala on näiteks kuus minutit pikk, leidub selle keskel 20-30-sekundilisi lõike, milles kõlab küll eriefekte, kuid bassilööki pole.
«Selliste kohtade peal ei mõista vaegkuuljad midagi teha,» räägib Kotsar. «Nad ei oska liikuda ja nuputavad, mis küll toimub — on ehk palas täielik vaikus? Seepärast tuleb peokava hoolikalt ette valmistada ja lugudest pikemad bassiliinita kohad välja lõigata.»
On näha, et tegija on asjast selges vaimustuses. Pole teada, et keegi teine Eestis midagi sellist korraldaks.
«Seda on endal huvitav teha,» kinnitab ta. «Ega neil olegi muid võimalusi tantsida.»
Kotsarile oli verstapostiks film kurdiks jäänud DJ-st Frankie Wilde’ist, kes pärast sügavat kuulmise kaotamisest põhjustatud meeleheitehoogu arendas välja tehnika, millega ta suudab endiselt muusikat mängida ja pidusid teha.
«See oli tohutu inspiratsiooniallikas ning sisendas veendumust, et kõik on võimalik,» räägib Kotsar. «Kui peaksin kuulmisest ilma jääma, siis nui neljaks, jätkan kuidagi ikka! Mulle on muusika ja pidude tegemine puhas kirg. Eriti kui saan pidutsemisvõimalust pakkuda ka teistele. Mille poolest siis vaegkuuljad teistest õieti erinevad? Nad on noored ja tahavad täpselt samuti pidutseda. Ja nad on valmis selle pärast isegi Tallinnast Viljandisse sõitma.»
Miks mitte korraldada niisugust pidu siis Tallinnas?
«Tallinnas on enamik suuremaid klubisid rahateenimise peal väljas ja eks nad karda läbikukkumist,» selgitab Kotsar. «Meil ei ole nende pidudega plaanis teenida.»
Kõrvaklapid ja mootorsaag
Teadupärast puutub suur hulk inimesi tööl kokku ülemäärase müraga. Arvatakse, et isegi kuni seitse protsenti inimesi kannatab tööst põhjustatud kuulmishäirete all. Mürast tingitud kuulmiskahjustus ongi paraku üks sagedasemaid kutsehaigusi.
Tugev müra hävitab sisekõrva rakke, kahjustab südant ja veresoonkonda ning aitab kaasa stressi tekkimisele. Kuulmiskahjustused on ka sagedasti tugevas müras viibivate DJ-de ja muusikute peamine kutsehaigus — nende kõrvad saavad kõvasti vatti.
«Eestis on väga vähe DJ-sid, kes kõrvatroppe kasutavad,» möönab Kotsar. «Mul on nad alati pidudel kaasas. Need pole tavalised, vaid spetsiaalsed, silikoonkummist ja keskel on peenikene auk. Järgmisel hommikul mul kõrvad enam ei vilista ega unda.»
Oma kuulmist soovitab ta kõigil hoolsasti hoida. Mürarikkas keskkonnas tööd tehes tasub igal juhul kasutada kõrvatroppe või -klappe. «Müra pärast võivad tekkida tasakaaluhäired.»
Tänaval omas maailmas kulgeva moodsa noore kõrvaklappidest võib muusika halvemal juhul kosta õige mitme meetri kaugusele.
«Üles kasvab kurt põlvkond, iPodi generatsioon,» vangutab Kotsar pead. «Nad kuulavad muusikat kohutavalt valjusti ja kõige hullemast võimalikust kanalist – punnkõrvaklappidest. Helilaine lajatab tundide kaupa otse kõrva.»
Kõrvaklapid on Kotsari kinnitust mööda võimelised andma välja 106 detsibelli. Võrdluseks olgu öeldud, et mootorsaag suudab tekitada umbes sama kõva müra, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Regulaarsed klubiskäijad võivad enam-vähem kindlalt arvestada ka mõningase siseorganite kahjustusega.
«Mängisin ükskord ühes müratasanduseta seintega klubis, kus bass oli nii üle keeratud, et süda läks sõna tõsises mõttes pahaks,» tunnistab DJ.
«Halba muusikat pole, on ainult halb kuulaja.» See mõte kuulub John Lennonile ja Tõnis Kotsar kirjutab sellele kahe käega alla.
Muusikat on ta kogunud 14. eluaastast peale. «Esialgu sai kuulatud vene vinüülplaate. Seniajani ajavad naerma Lääne staaride plaatidel olevad kirjad, kus tänatakse Volodjat ja Vasjat nende fonoteekide eest,» meenutab ta.
Aga just nendest plaatidest kasvas välja sügavam kirg. Arenguteel on ta läbinud nii pungi- kui black- ja death-metal’i perioodi. Omal ajal võis Tõnis Kotsarit näha ringi käimas mustas nahkmantlis, vööni juuksed mustaks värvitud. Läksid aastad ning ta avastas bassikultuuri ehk siis moodsamat masti tantsumuusika. Kuid sealt veeres veel kümmekond aastakest, enne kui Tõnis Kotsar otsustas ise pidusid korraldama hakata.
«Ma käisin vahepeal sügaval põhjas ära,» kõneleb ta rahulikult. «Nägu oli vastu maad. Tarvitasin meeletult alkoholi. Ma ei kujuta praegu ettegi, kuidas oli võimalik nii palju juua.»
Elu kippus rappa minema, pere lagunema. Nelja aasta eest võttis ta oma viimase napsi ning hakkas august välja ronima. Tartust koliti Eve maakoju Tuhalaane külje alla.
«Ma olen väga tänulik oma naisele, kes andis mulle veel ühe võimaluse. Ta on olnud alati mu parim nõuandja ja toetaja,» ütleb mõtlikult Tõnis Kotsar, kes DJ-karjääri alustas alles 32-aastaselt. «Olen alati uskunud, et kõik on võimalik, lihtsalt tuleb kuskilt pihta hakata.»
Viljandimaal on ta koos naise ja nelja lapsega elanud neli aastat.
«Lapsed kasvavad maal palju tervislikumas keskkonnas ja neil on ruumi ringi joosta,» on ta veendunud. «Miks siis Viljandimaa inimestest tühjaks jookseb? Olgem ausad, siin on väiksed palgad. Ja mida on noortel Viljandis õieti teha? Isegi noortekeskusest pole viimasel ajal midagi kuulda. Ma tõesti ei taipa, miks seda arendada ei taheta.»
Suurekivi Serval on ühendus, kes teeb koostööd mittetulundusühinguga Tuhalaane. Teiste hulgas oli idee rajada puidutöötuba. Selline, kuhu saaks tulla isa koos pojaga ning midagi oma kätega teha — küll enda tarbeks, küll teistele müümiseks. Ruumid on, aga sisustamiseks jääb raha puudu. Projektidest pole ka seni veel abi olnud. Idee on sellegipoolest jäänud.
«Elu on elamist väärt ja ma ei kavatse alla anda,» kinnitab Tõnis Kotsar optimistlikult. «Ma tean, kus ära käisin ja kuhu tagasi ei taha sattuda.»
Aga kust siis õieti tuli hüüdnimi Hull Vanaisa? Kas tema praegusest töökohast Jämejalal?
«Ei-ei,» naerab küsitav ja rehmab käega. «See nimi oli mul ikka varem.»
ARVAMUS
KÜLLIKI BODE,
tantsumuusika fänn ja Eesti vaegkuuljate liidu juhatuse liige
Ühelt poolt on mul väga hea meel, et selliseid üritusi tuuakse ka kuulmispuudega inimestele lähemale, teisalt on aga mure nende pärast, kelle kuulmine on alles — pärast diskot ei pruugi see enam nii hea olla.
Olen käinud ka ise väga palju kontsertidel, kus muusika on hästi vali, ja hiljem on kuulmine tükk aega kehvem kui muidu. Kui aga tantsuüritusel on inimesel kõrvade kaitseks tropid ja muusikat saab tajuda ka põranda vibratsiooni kaudu, siis miks mitte — pidutsegem!