Vaba mõte. Vastuvõetamatu vabandus

Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm

Ajakirjanikuna on mul tulnud aastate jooksul käia kümnetel kohtuprotsessidel ning olen näinud kohtupingis istujate nägudel nii pisaraid kui muigeid. Olen näinud nii apaatiat kui viha. Olen tapjate suust kuulnud nii vabanduskõnet kui mõtteid, mida võiks kokku võtta lausega «Ma ei kahetse midagi!». Ent olgu kahetsus siiras või advokaadi abiga kokku kirjutatud, pähe õpitud ja emotsioonitult ette kantud – ohvrit või ohvreid enam ei ole. Vabandussõnadest ei piisa.

Lihulas inimesi tapnud ja raskelt haavanud mehe vabanduskiri läheb vähestele korda. Kui üldse kellelegi. Ei ole vahet, kui siiralt on need laused mõeldud. Tegu oli lihtsalt sedavõrd õudne, et sõnadega seda ei silu. Lihula inimesed on meedia vahendusel ennast üsna selgelt väljendanud ja teada andnud, et mingit andestamist pole mõtet oodata.