Läinud sajandi alguse suurim pudrunui

1911. aastal valminud tornikiiver mõjub 1999. aastal valmis saanuga võrreldes saledamana, sest selle ülemises osas polnud aknaid. Foto: Viljandi muuseum

On teada-tuntud tõsiasi, et Viljandi oli üks esimesi Eesti linnu, kuhu rajati veevärk ja kanalisatsioonisüsteem. Selle ambitsioonika sammu monumendina seisab raekoja pargi servas seniajani vana veetorn.

30 meetri kõrgusest tornist vulises viljandlaste kraanivesi esimest korda välja 1911. aastal, kui linnapeaametis oli Otto von Engelhardt. Väärib märkimist, et torni sisseseadet ei toodud kohale kusagilt kaugelt, vaid selle valmistasid kohalikud ettevõtted. Näiteks 100 kuupmeetri suurune veepaak tuli Uno Pohrti masinavabrikust.

1930. aastatel plaaniti torni kiviosa linna kaunistamise kampaania käigus katta metsviinapuu väätidega, kuid see jäi pelgalt mõtteks.

Oma esmast otstarvet kandis ehitis 1960. aastate alguseni, mil Jakobsoni ja Leola tänava ristmiku juures valmis uus veetorn. Vana torn jäi aga linna silueti lahutamatuks osaks ka kasutuna seistes.

Linnapea August Maramaa kirjutas omal ajal ühes turismitrükises veetorni kohta: «Ta paistab kaugele üle linna kui pudrunui.» Sama võrdlus kippus ligi 70 aastat hiljem ehitisele saatuslikuks saama. Nimelt seisis vahepeal viltu vajunud ja 1996. aastal lammutatud tornikiivri taastamisele «Sakala» vahendusel vastu linna endine peaarhitekt Valdur Malmre. Tema leidis, et taastamisele kuluva raha eest tuleks ehitada hoopis moekam vaatetorn kui see ilmetu pudrunui.

Protestist hoolimata töötas kohalik Rotary klubi tornile algse väljanägemise tagasiandmise nimel ning 1999. aasta 6. novembril tõsteti annetuste toel aktsiaseltsis Viljandi Metallitööstuse Ehitus valminud kiiver pasunahelide ja sadade linlaste kaasaelamise saatel oma praegusele kohale.

Järgmise aasta suvel avati tornis vaateplatvorm, millelt avaneb maaliline vaade kogu linnale ja selle ümbrusele.