Intiimse ruumi helipartisanid

Nutika trummari, tantsija ja lauljana mitmest bändist tuntud Silver Sepp avaneb «Toatuuril» intiimses ja südant sulatavas laadis. Foto: Liisi Koikson

Plaadifirma Õunaviks andis äsja välja uusi eesti autorilaulikuid ja magamistoamuusikuid tutvustava kogumiku «Toatuur 2», mille esitluskontserdist on kõigil huvilistel homme võimalik osa saada Viljandi pärimusmuusika aidas.

Plaadifirma eestvedaja, Viljandist pärit Villem Valme kinnitust mööda on kogumiku väljaandmise peamine eesmärk leida uusi muusikaloojaid, tutvustada neid ja julgustada oma liini jätkama.   

Villem Valme, hakatuseks õnnitlused väga huvitava, ilusa ja siira albumi üllitamise eest! Usun, et muusikaajalukku enamasti mööda peateed ei jõua ning siit leiab artiste, kelles on peidus suur potentsiaal.

Kindlasti saame mitmelt autorilt kuulda veel palju head muusikat. «Toatuur 2» välja­andmise muudabki põnevaks võimalus olla millegi uue alguses ja selle tekkele kaasa aidata. See mõjub sütitavalt.

Tuleb tõdeda, et album on väga tugevasti seotud Viljandiga.

Viljandist ei saa — heas mõttes — üle ega ümber. Mul oli algusest peale kinnisidee, et kogumiku esmaesitlus peab aset leidma just siin.

Mitu kogumiku autorit, sealhulgas Arles Kangus, Silver Sepp, Kago ja Pastacas on siit pärit või selle kandiga kuidagi seotud. Kaks viimast, niisiis Lauri Sommer ja Ramo Teder, olid mulle ka kogumikku koostades suureks abiks.

Lugude lõplikus valikus ja järjestuses leppisime nendega ühel suvepäeval kokku siinsamas kirikumäel, lossimägedes ja Tegelaste Toa terrassil. Pilt võis olla selline, et suht kahtlased hipid, kõrvaklapid päev otsa peas, küürutavad ümber sülearvuti ja vaidlevad kogu aeg.

Neljas kolleegiumi liige oli Mari Kalkun — temalgi on Viljandiga rohkesti seoseid.

Esimesest «Toatuurist» on hulk vett järve voolanud. Kuidas Õunaviksil vahepeal läinud on?

Patt oleks kurta. Esimeselt «Toatuurilt» on komeedina Eesti ja muu maailma lavadele lennanud Mari Kalkun. Olemegi kõikunud peavoolu ja autsaiderite maailma vahel: loorbereid lõikavast Marist kusagil Tartus ringi hiiliva Agulikassini, kelle plaate on müüdud 37. See on rekord! (Naerab).

Võiksime ju orienteeruda edule, aga looduse vastu ei saa, pilk on pööratud ikka ääre poole. Juriidiliselt pole Õunaviksi muide praegugi olemas ning see on Euroopa Liidu norme arvestades samuti omaette saavutus.

Mulle meeldib sellel albumil esindatud Kago ehk Lauri Sommeri mõte, et toamuusika on lihtne ja sõpruskondlik ehk pihtimuslik kunstiliik, kus pole staare.

Olen Lauriga nõus. Parimatel hetkedel olen seda koge­nud — näiteks Lauri enda «esikatel», kui oleme tal üle tüki aja külas ja ta mõne loo esimest korda ette kannab. Seda juba Piletilevist ei osta!

Ometi on vahel raske tuvastada, kustmaalt pihtimus muutub menuartikliks või lavapoosiks. Ka seetõttu on uute autorite kogumikku välja anda sümpaatne: kõik on veel lihvimata ja ehe, professionaalse muusiku karjäärist mõjutamata.

Muidugi ei saa välistada, et ausus püsib ka hiljem: nii Eestis kui maailmas on kuulsaid endaks jäänud artiste küll ja küll.

Eelmisel plaadil esindatud Mari Kalkunist on vahepeal sellegipoolest saanud suisa lauluväljaku artist ning Pastacas jätkab oma tähelendu. Trubaduuridel näikse niisiis hitipotentsiaali olevat.

Pean seda üheks plaadifirma eestvedamise keerulisemaks aspektiks. Õunaviks annab välja kogumiku, et andekad uued autorid leiaksid kuulajaskonna. Seejuures hoian neile südamest pöialt, aga kui tuntus võtab ühel päeval lauluväljaku mõõtmed, tunnen end üritusel juba veidi võõrana. Teen mis oskan, et ei laseks end mõjutada muusikavälistest teguritest.

Kuidas uue plaadi materjal kokku sai?

Uute autorite järele hakkasime tõtt-öelda luurama kohe pärast seda, kui viis aastat tagasi sai valmis esimene «Toatuur».  

Uutest autoritest võib nurgakiviks nimetada Mari Pokineni looga «No näed», mis pärineb aastast 2007. Nüüd on Pokinen küll juba välja andnud väga eduka autoriplaadi, kuid «No näed» just selles esialgses, kodus salvestatud versioonis on jäänud üheks mu lemmikuks. Kümne aasta perspektiivile mõeldes olen väga rahul, et me selle plaadile panemisest ei taganenud.

Agaramalt hakkasime materjali otsima umbes aasta tagasi, levitades infot peamiselt kõikvõimalikes netikanalites ning sõprade ja tuttavate kaudu.

Ega trubaduure vist eriti kerge leida ole.

Kindlasti jäi leidmata mõni, kelle tarvis üleskutse pidanuks olema näiteks Sillamäe aiandusühistu Sputnik teadetetahvlil. Kõigi juurde ei jõua.

Avastusi oli sellegipoolest palju, eriti instrumentaalpalade poolel, mis ei olnud otseselt «Toatuur 2» fookus.

Mis Viljandi kontserdile tulijaid ees ootab? Otseselt lavamuusika see ju pole. Või on siiski?

See tuleb nagu nõukaaegne tarifitseerimiskomisjoni ees esinemine. Lavale astub üksteist autorit ja et nad paari tunni sisse mahuksid, on igaühel aega kümme minutit.
Ajal, kui üks esineb, teeb teine juba kolmandale sooja.

Sellest peaks kujunema mažoorne kokkutulek, sest ega Eesti eri nurkades elavad autorid ju üksteist silmast silma näinud olegi. Õhtu mõte ongi suuresti see, et need inimesed lõpuks kokku saaksid.

Viljandil on su elus siis praegugi tähtis koht.

Tunnen väga selgelt, et lapsepõlv pole lihtsalt nostalgiaobjekt, vaid elu vundament.
Selle võib kokku võtta ka mu kooli motoga: «Tulevik — ega ta kinkudelt kerki. Kasvab meist endist ja kannab me märki.»

Arvamus

LAURI SOMMER,
muusik ja kirjanik

Õunaviks on kasvanud beebist lapseks, kes läheb sel sygisel teise klassi. Oleme proovinud põhiliselt kaevata Eesti yhemehebändide põrandaalust pinnast, aga ka Mari Kalkuni sabasulgede vihinal folklennule saatnud.
Kodune meeleolu, ise leiutamine, originaalsus ja otsene väljendus olid ka teise kogumiku ootused, selgitamaks, kui palju selles kopeeritud, friikfolgitud ja superstaaritatud Eestis on meie uusi sõpru, intiimse ruumi helipartisane.
Oleme nende aastate jooksul saanud demosid nii tundmatutelt kui nimekatelt muusikutelt, aga ei ole artisti tuntusele mingit tähtsust omistanud.