Laususin tervituseks midagi morning’u ja Morgen’i vahepealset. Vana-Võidu ühiselamu suure klaasiga välisuks sulgus minu järel sumeda mütsuga. Päikselises helekollaseks võõbatud koridoris istusid sohval neli välismaalast, kes naeratasid ja vaikse häälega tervitussõnad vastu ütlesid.
Kuigi teadsin, kes need ajahambast heledaks hammustatud juustega härrad ja prouad on, küsis üks mees siiski: «Are you looking for Elma?» Sellega oli võõristus kadunud ja pärast kiiret tutvustusringi nentisin, et otsin tõesti Elma von Strykki.
Maarjamaal ligi 30 mõisat omanud Strykkide järeltulijad kinnitasid, et nende suguvõsa kokkutuleku koordineerija, Kõpu Stryki järeltulija Wolf-Dietmar von Stryki 1990. aastate algul kositu Elma von Stryk saabub mõne minuti pärast.
«Hääldada ei tule mitte soomepäraselt strük, vaid saksakeelselt Strik,» märkis kohale jõudnud Elma von Stryk.
Mööda maailma laiali
Kunagiste Liivimaa mõisaperede järelkasv on mööda maailma laiali pillutud. Seitsmeteistkümne Eestisse nädalasele kokkutulekule saabunud Stryki seas oli nii Eestist, Saksamaalt, Austriast, Šveitsist, Rootsist, Kanadast kui isegi Aafrika mandrilt teekonda alustanuid.
Hamburgist pärit Bernd Paul von Stryk rääkis, et kõik suguvõsa liikmed igapäevaselt ei suhtle, kuid nimed ja näod on ikka võimalik kokku viia. «Saadame üksteisele kirju, sest vahemaad on pikad,» lausus ta.
Elma von Stryk tõdes, et Strykkide kolmandal suguvõsa kokkutulekul Eestis noori eriti pole, sest neil on omi asju ajada ning nädalaks siiasõit on aja- ja rahakulukas. «Üks kahekümnendates noormees ja neiu ikkagi on,» lisas ta.
Esivanemate maal viibida on kaugelt tulnute kinnitust mööda eriline tunne. Verena von Oettingen, kes praegu elab Münchenis, jutustas, et kui ta käis paarkümmend aastat tagasi oma isakodus Helme mõisas, võttis lausa jalust nõrgaks.
«Kujutlesin, kuidas mu isa selles majas lapsena ringi jooksis,» meenutas Verena von Oettingen. «Tundsin kodumaatunnet.»
«Hämmastav tunne on viibida neis majades ja teada, et mu esivanemad olid siin,» tõdes ka Bernd Paul von Stryk, kirjeldades oma tundeid Kõpu mõisas, kus oli lõunapausiks aeg maha võetud ja polnud vaja järgmisesse sihtkohta kihutada. «Aga ma ei sooviks siin elada, mu tulevik on Saksamaal, kus mul on kena väike maja, sõbrad ja pere,» tähendas ta siiski.
Linnamajad on kasutuses
Strykid liikusid vaistlikult Vabaduse platsilt laululava poole ja jõudsid nikerdistega pruunides toonides suure kivimaja juurde, mille kohta Elma von Stryk teadis rääkida, et see ongi Strykkide Viljandi linnamaja.
Mehed uurisid tähelepanelikult daatumeid, mis olid uuristatud vundamendikivisse, ning daam Namiibiast kiikas sisse raske tumerohelise puu-ukse vahelt, mille tagant leidis ehitustööd, raadiomuusika, kopsimise ja tsemenditolmu.
Vähemalt oli näha, et midagi tehakse ja kunagisi hiilgeehitisi ei jäeta unarusse, nagu on juhtunud Polli mõisaga, kust sai vaid bussiga mööda sõita, sest ala on eraomandis ning Strykkide Karksi kandi ekskursioonijuhi Helve Joone sõnul väga kurvas seisus.
Lõunase vihma eest varjusid kokkutulekulised Vana-Võidu mõisniku parun von Stryki linnamaja abihoone räästaveere alla. Saju tugevnedes kiirustas ligi paarikümneliikmeline seltskond teisele poole teed inglise jahilossi meenutavasse härrastemajja, mis on ehitatud XIX sajandi lõpul. 1945. aastast on punastest tellistest ehitises tegutsenud Viljandi muusikakool.
«See võib küll olla 150 aasta tagune originaal,» arutles Dierick von Oettingen Münchenist. «Kas saad aru, mida ma mõtlen? Kuidas seda inglise keeles nimetataksegi?» küsis ta näpuga põrandale sihtides.
«Meie ütleme selle kohta parkett,» vastasin talle. «Oh, see on rahvusvaheline termin, meil on see samuti parkett,» rõõmustas ta. Üheskoos jõudsime järeldusele, et tumepruunid kulunud parketitükid võivad tõesti pärineda parun von Stryki ajast. Võisime vaid kujutleda, mida peidab enda all paks värvikiht seintel ja lagedel.
Midagi hingele
Lisaks parunite pärandi oma silmaga kaemisele oli suguvõsa kokkutulekul ka hingeline pool. Viljandi lossimägedes võeti kotist laululehed ning kolmehäälselt lasti kõlada saksakeelsetel kirikuviisidel. «See räägib vabadusest,» selgitas Verena von Oettingen pärast seda, kui oli loetud palve perekonnale.
«Siin saame harjutada Riidajasse minekuks,» tõi Verena von Oettingen jutuks ühe Eestis viibimise tippsündmuse, Riidaja kabelis von Strykkide perekonna üle kaheksasaja aasta vanuses matmispaigas korraldatud piduliku jumalateenistuse.
«See on väga kirikulähedane perekond,» ütles Elma von Stryk selgituseks, miks kokkutulekulised nii põhjalikult Viljandi Jaani kirikut uudistavad. «Esialgu oli Jaani kirik mõeldud sakslastele ja Peetri kirik jäi eestlastele,» lisas ta.
Möödunud nädala jooksul nägid Strykid üheksat või kümmet esiisade mõisamaja, näiteks Voltveti, Kõpu, Polli, Helme, Vana-Võidu, Pärsti ja Taagepera mõisa, ning kahte Viljandi maja. Täna lähevad lennukid Strykkidega nende praeguste kodude poole tagasi.