Äkki oleks aeg teha muudatusi?

Rasmus Sillamaa Foto: Erakogu

Praegu on Eesti poliitikamaastikul väga põnev aeg — ehk lausa kõige vastuolulisem periood iseseisvuse taastamise järel. Üsna pea saab ametis oleva riigipea Toomas Hendrik Ilvese võimuaeg ümber. See tähendab lähenevat valimistralli, mis on kindlasti vesi kollase meedia veskile, kuid ühtlasi lõppeva viisaastaku värske puhang demokraatias.

Mõistagi valitses samasugune seis ka enne märtsikuiseid parlamendivalimisi, kuid riigipea ametikohale käib märksa põnevam heitlus.

PRESIDENT Ilvest on iseloomustatud mitut moodi — eelkõige olenevalt sellest, kui mugav riigipea ta kellegi arvates on olnud. Selline käsitlus on täiesti normaalne. Niisama ootuspärane oli keskpartei lüke. Keskerakond jäi teadlikult viimaseks, kes oma kandidaadi kinnitas.

See oli tark tegu. Nõnda sai ta täita oma opositsioonilisi kohustusi ning au talle selle eest. Ka kandidaat oli hoolikalt läbi mõeldud. Keskerakond tõi valimistesse demokraatiat — muidu oleksid need kulgenud debatita ja Eestit oleks esindanud ainult Ilves, kellele on nii mõndagi ette heidetud.

AGA jätame kogu selle melu kõrvale ning vaatame asja üldises plaanis. Kokkuvõttes pole tähtis, kas uus president on Ilves, Tarand või must hobune, kes tuuakse mängu valimiskogus.

Isikust olenemata on meil suure esindusfunktsiooniga riigipea. Tema teine suur ülesanne on luua rivaalitsevate erakondade vahele moraali.

Märksa väiksem on kõnealuse institutsiooni võimuulatus, seepärast paneb imestama, et valimised, mis annavad Eestile näo ennekõike rahvusvaheliselt, suudavad üles keerutada suure tormi, ehkki iseenesest ei ole see halb.

Võime ju fantaseerida, milliseid ümberkorraldusi võiks meie riigis teha, et presidendi tähtsus oleks suurem ning valimistorm ametikoha kaalukusega võrdeline. Kui äkki muudaksime põhiseadust. Ja muudaksime seda nõnda, et muutuks valimiskord. Annaksime rahvale võimaluse panna oma hääl veel valjemalt kõlama. Laseksime rahval valida oma riigile kõrgeima esindaja.

Need mõtted kõlavad küll ausalt ja mõistlikult, aga mida nad endaga kaasa tooksid? Ennekõike võib kindel olla, et kes ka presidendiks ei saaks, otse valituna oleks tal kergem olla poliitiliselt sõltumatu ja aus ning julgelt sõna võtta. Enam poleks vaja istuda esimest ametiaega «troonil», püüdes valitsevatele jõududele meele järele olla — muidugi eeldusel, et presidendil on soov jätkata ka teisel ametiajal.

Eelkirjeldatud moel volitused saanud presidendil oleks võimalik jõudsamalt hoida pilku parlamendierakondadel. Ta saaks senisest enam puudustele tähelepanu juhtida. Ta oleks tõeline riigimees. Eesti demokraatia võidaks näiliselt peaauhinna.

Presidendi otsevalimiste miinuskülg on see, et lisandub kindla intervalliga äge valimisperiood täis populismi, demagoogiat ning raha tuulde loopivat propagandat. Küsimärgi alla võidakse seada ka rahva pädevus, kuid see on juba väiksem mure. Kokkuvõttes Eesti demokraatia siiski võidaks.

VALIMISSÜSTEEME ja võimalusi pääseda riigipeaametisse on maailmas kummatigi märgatavalt rohkem. Minnes reformidega veel kaugemale, saaksime tekitada demokraatlike riikide seas sensatsiooni.

Teeme Eestist parlamentaarse monarhiaga riigi. Seda veidrana, võib-olla koguni totrana tunduvat mõtet tasub ikkagi arutada. Mida see õieti tähendab? Ennekõike oleks vaja kuninglikku perekonda, mida Eestis paraku pole. Niisiis tuleks otsida tõsiselt võetavaid sugulusliine, millel oleks rahva usaldus. Ülesanne ei ole küll kerge, aga see pole ka võimatu.

Vaatame näiteks Pätsi või Meri sugupuu suunas. Mõni aeg uurimist ja analüüsimist ning kindlasti suudaksid Eesti helgemad pead leida auväärse vereliini, mis oleks kodumaale kohane.

Siis tuleks kindlaks määrata hierarhia. Kas anda monarhile — Eestis äkki hoopis riigivanemale — absoluutne vetoõigus? Või peaks viimane sõna kõlama saja ühelt rahvasaadikult? Seegi puudutab tehnilist poolt. Ühtlasi on vaja mõelda, kas rahvale jääb õigus monarh ametisse kinnitada. Miks ka mitte? Küsimusi on palju.

KUIGI Eesti demokraatia võib tunduda ideaalilähedane, on kindel, et seda annab täiustada. Ei tasu liiga kaua istuda ühe õnnestumise otsas — alati tuleb edasi liikuda ja areneda. Inimene, kellest saab sügisel meie uus riigipea, ei tohi jääda formaalseks figuuriks.

Tuleks pakkuda välja võimalikult äärmuslikke ideid, et need meedias algosadeks lahataks. Sealt jõuaksid nad eostena riigikokku, kus neist võiks sündida midagi geniaalset, mis paneb maailma ahhetama ja mõistma, kui tugev väikeriik on Eesti. See saab sündida üksnes eeldusel, et rahvalt mandaadi saanud parlamendiliikmete kuklas tiksub alati mõte midagi parandada, täiustada ning uuendada.