Aastatega on muutunud majad, aga mitte inimloomus

Tennise- ja veespordiklubi maja Viljandi järve ääres oli üks nendest, mis Teise maailmasõja eel huligaanide ja varaste käe läbi tihti kannatada sai. Foto: Olev Malini erakogu

Viimastel aastatel on «Sakala» veergudel olnud päris palju juttu juhtumitest, kus pätid on linnas midagi lõhkunud, olgu siis pinke, aknaklaase, noori puid või midagi muud.

«Mis neil noortel arus on? Kuhu me omadega küll jõudnud oleme? Kust sellised lõhkujad ometi tulevad?» Need on küsimused, mis kõlavad kõnealuste uudiste internetikommentaarides.

Tahtmata järgneva looga kuidagi õigustada tänapäeva lõhkujate tegevust, tuleb siiski nentida, et siin ilmas pole midagi uut. Ka kuritegevuse vallas.

Kui lugeda Teise maailmasõja eelseid «Sakalaid», selgub, et samasuguseid tegusid pandi Eesti Vabariigis toime ka 70 aastat tagasi.

Sirvisin võrdluseks 1938. ja 1939. aasta «Sakalaid», sest sel ajal oli Eesti Vabariik jõudnud juba mõnda aega olla iseseisev ja areneda, meenutades seetõttu kõige rohkem praegust aega.

Kohati tekib lehti sirvides tunne, nagu poleks vahepeal üldse midagi muutunud, sest krimiuudiste sisu on samasugune.

Nii kirjutab 1939. aasta 16. jaanuari «Sakala» öisest sissemurdmisest Niguli pagariärisse. «Kauba tän. asuva Niguli pagari- ja kondiitriäri kaasomanik pr. Monakow teatas politseile, et ööl vastu 14. jaanuarit on sissemurtud aknaruudu purustamise kaudu nimetatud ärisse. Sissemurdjate saagiks on langenud 3—4 krooni vahetusraha, mis olnud äri kassas.»

Tänavu 13. novembril teatas «Sakala» järgmist: «Neljapäeva varahommikul ajavahemikus kella 4.30—7 käisid Viljandis Jakobsoni ja Kivi tänava nurgal paikneva Kivi Pagari keldrikorrusel vargad. Kurjategijad viisid ära arvuti ja laserprinteri.»

Ja see on vaid üks kattuvus.

Kui hästi sobiksid tänasesse «Sakalasse» järgmised uudisnupud 70 aasta tagant?

«Oru tänav 7 elav Burchardt Sulke kaebas politseile, et tema majal on öösel vastu pühapäeva sisse löödud 4 aknaruutu. Sulke palub süüdlasi välja selgitada ja vastutusele võtta.» (11. jaanuar 1939)

«Politseile avaldas Jaan Tulew, et temale on Laidoneri platsil reede öösel kella ühe ajal kallale tunginud Jaan Wiira ja keegi tundmatu isik. Kallaletungil sai Tulew peksta, kusjuures talle tekitati kergete liiki kuuluvaid kehavigastusi.» (20. veebruar 1939)

Peksmisi oli tol ajal palju, arvatavasti isegi rohkem kui praegu. Enamasti anti tüli käigus üksteisele pudeliga pähe.

Muidugi ei puudunud ka vargused ja nagu mõni aasta tagasi näpati väga palju

Ent tagasi lõhkumise ja huligaanitsemise juurde, millega lugu algas. Kindlasti mäletab enamik lehelugejaid, kuidas Viljandis on jäänud lõhkujate küüsi noored puukesed: pihlakad Ilmarise tänaval ja dekoratiivõunapuud Turu tänaval.

1938. aasta 5. augusti «Sakala» kirjutab aga pealkirja «Tänavaäärsed kirsipuud rikuti» all järgmist: «Laewa­ninasse, Jakobsoni tänava äärde istutas linn omal ajal kirsse. Tänavu need kirsid esimest korda kandsid vilja. Kirsid ei saanudki valmida, sest juba poolvalminuna rebisid mustlaspoisikesed ning teisedki põngerjad need puude otsast maha. Sääljuures ei hoolitud muidugi noortest puudest ja viimased on saanud õige tugevasti kannatada.»

Noorte jõhkrutsemist, mida tollal nimetati ulakuseks, said tunda ka teised linna paigad. 1939. aasta 4. septembri «Sakala» teatab: «Politsei koostas protokolli kahele noormehele, nimelt Aleksander Õunroosile ja Leonhard Luukasele, kes olid Tasuja puiesteel hakkama saanud ulakusega, lõhkudes pinke ja prügikaste.»

Mitu korda on käidud rüüstamas järveäärset tenniseklubi majakest, lõhutud sel aknaid ning viidud minema elektrilampe ja muud väärtuslikku.

Noores Eesti Vabariigis pandi toime ka selliseid praegugi levinud kuritegusid nagu haudadelt varastamine ja purjus peaga kihutamine.

1938. aasta 4. juuli «Sakala» kirjutab, et endine linna aednik tabas Viljandi maakoguduse surnuaia haudadelt lillevarga. Tabatud naine selgitas tegu sellega, et oli arvanud end viibivat omal platsil.

Aastake hiljem võis lugeda, kuidas Kõpu tänaval elav Ella Saare avastas, et tema omaste haudadelt maakoguduse kalmistul on minema viidud kuus krüsanteemi koos pottidega, kahju 2 krooni ja 40 senti. Juba siis polnud surnuaed kõigile püha paik.

Joobnuna sõideti aga nii hobuste kui autodega. 15. augustil 1938 avaldab ajaleht artikli «Kahe veoauto manööver Valuojal», millel alapealkiri «Purjus pääga kihutati kõnniteedel ja sõideti puruks elektripost». Loost selgub, et kõnealust vigursõitu tegid kaks veoautot, kusjuures üks oli kinnitatud köiega teise järele, korralekutsujad said joobnud meeste käest aga sõimata.

Sama aasta oktoobris ajas taksoauto V-320 purjus omanik Sukk oma masina kihutamise käigus Sultsi aleviku ligidal kaks korda kraavi, saades ise vigastada. 2. novembri ajaleht teatab, kuidas «politsei on koostanud protokollid kahele autojuhile, kelle juures nenditi, et nad auto juhtimisele on asunud pärast seda, kui olid tarvitanud alkoholi».