/nginx/o/2011/05/30/604306t1hca32.jpg)
Tänavu täitub kakskümmend aastat põllumajandusreformi algusest ja selle aja jooksul on asjaosalistele selgeks saanud, et reformi tagajärjel muutus maaelu sootuks.
Reform jättis maaelu lagunema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumajandusmuuseum on suurelt ette võtnud reformiga seotud mälestuste kogumise ja nende talletamise järeltulevatele põlvedele. Seda eesmärki täitis ka eelmisel nädalal peetud foorum, kus astusid üles reformi koostamisel ja elluviimisel kaasalöönud inimesed.
Kolm korda otsast peale
Eesti põllumajandusmuuseumi teadussekretär Ell Vahtramäe leidis foorumil, et möödunud sajand oli maainimestele keeruline.
«Tehti kolm maareformi, millest igaüks lõhkus eelmise tulemused täielikult. Meie talude ülesehitamine, maade natsionaliseerimine ja kolhooside loomine, hiljem jälle taludele üleminek — see on oluline lõik kogu rahva ajaloost,» rääkis Vahtramäe.
Tema kirjeldust mööda elas XX sajandi algul maal 95 protsenti eestimaalastest ja põllumajandus oli meie peamine tootmisharu, praegu moodustab põllumajandustoodang sisemajanduse kogutoodangust vaid 3-4 protsenti.
«Põllumajanduse ümberkorraldamine on muutnud kogu rahvastiku struktuuri, eluviisi ja mõttelaadi,» lausus Vahtramäe.
Kaua tehtud, kaunikene?
Põllumajandusreformi seaduse väljatöötamise töörühma kuulunud Mati Tamme sõnul algas reform juba talude loomisega kaheksakümnendate aastate lõpul. Just siis loodi taluliit ja kehtima hakkas Eesti NSV taluseadus. Omakeskis arutati maareformi vajadust ja erastamise võimalikkust.
«Mina pooldasin seisukohta, et maa tuleks võimalikult kiiresti erastada. Tahtsin, et tootmisüksustest saaksid suurtalud ja töökodadest ühistud,» rääkis Tamm. Koos temaga kuulusid töögruppi Jüri Ginter, Tõnu Ivask ja Mati Meeliste.
Üheskoos leiti, et kolhoosid ja sovhoosid tuleks erastada ühesugustel alustel, kusjuures seadus pidi andma vaid reeglid, kuid otsused pidid tegema maa tegelikud omanikud. Selle all mõeldi, et enne ühismajandite loomist oli maa ju kellelegi kuulunud ning järelikult oli vaja taastada endiste omanike ja pärijate omandiõigused maale ja muule varale.
«Lehm oli ainuke vara, mis oli ligilähedaselt sama kui ühistatud lehm ja millel oli hind, seega kasutati seda tagastatava omandi hindamiseks,» põhjendas Tamm kummalisena tundunud otsust.
Mitu esialgset ettepanekut jäi aga lõplikku seadust kirjutades kõrvale ja nüüd, kakskümmend aastat hiljem, arvavad asjaosalised, et nii mõndagi oleks juba tollal pidanud tegema teisiti.
Põllumajandusfoorumit modereerinud juristi Uno Feldschmidti sõnul võimaldas 1992. aastal loodud põllumajandusreformi seadus uuendusi ellu viia demokraatlikult, kuid teisalt jäi asjaosaliste väljaõpe puudulikuks.
«Reformi õigustatud subjektide teadlikkus ei tulnud kiirele tempole järele, mistõttu sageli ei teatud, mille poolt hääletati,» rääkis Feldschmidt.
Lisaks peab ta reformi puuduseks, et see ei haakunud enda aluseks oleva maareformiga, kuigi seadustes oli nii ette nähtud.
«Meil polnud niisuguste reformide elluviimisel mingisuguseid kogemusi ja eeskuju ei olnud kuskilt võtta,» tõdes Feldschmidt.
Mati Tamme arvates läks suure erastamislaine harjal paremini neil inimestel, kes läbisid reformi varem, sest nemad jõudsid erastamiseks valmistuda. Hiljem selleni jõudnuile sai loodetud edu asemel sageli osaks pankrot.
Foorumil osalenute hinnangul tõi reform edu vaid neile majanditele, mida suures erastamislaines laiali ei tassitud, vaid mille omanikud asutasid koos osaühingu.
Erastamise käigus tekkinud väiketaludest on enamik praeguseks tegevuse lõpetanud. Selles on suuresti süüdi tõsiasi, et paljud õigusjärgsed pärijad olid kolhoosiajal maalt linna kolinud ega olnud maaelu arendamisest enam huvitatud.
Endine riigikogu liige Ants Käärma leidis, et praegused ühismajanditest välja kujunenud tootjad on konkurentsivõimelised ja suudavad investeerida, kuid põllumajandustegevuse lõpetanud piirkondades pole selle asemele midagi arvestatavat tulnud ning see põhjustab maaelu hääbumist.
Viiratsi majand oli viimane
Põllumajandusministeeriumi riigivarade haldamise büroo juhataja Helje Veeri jutu järgi pidanuks reformi käigus ühtekokku 99 231 inimesele natuuras või rahas kompenseeritama 21,5 miljoni euro väärtuses vara. Sajandivahetuseks olid nõudmised täidetud koguni 90 protsendi osas, kuid siis hakkas asi venima.
«Põllumajandusreform edenes 1990. aastate algul küllaltki jõudsalt ja rahvas oli nii soodsalt meelestatud, et juba 1997. aasta alguseks olid õiguspäraste omanike nõudmised ühistatud vara osas rahuldatud 85 protsendi ulatuses,» rääkis Veer.
Reformi käigus tuli Eestis likvideerida 361 ühismajandit, millest viis olid 2000. aasta algul veel alles. Helje Veeri sõnul oli reformi suuremaid puudusi just see, et polnud tähtaega. «Osas reformikomisjonides hakkasid dokumentide vormistamine ja osakute väljamaksmine viibima ning aastatega tekkisid ühismajanditel võlgnevused,» selgitas Veer.
Sama häda oli ka viiel viimasel ühismajandil, millest kaks asusid Harjumaal ja kolm Viljandimaal.
Enamik viimastest ühismajanditest saadeti hingusele pankrotimenetluse käigus 2008. aastal. Eesti viimaseks omataoliseks jäi Viiratsi riigimajand, mis kaotati ametlikult vaid kaks aastat tagasi. Nii sai põllumajandusreform ametliku lõpu alles 2009. aasta algul, 18 aastat pärast selle algust.