/nginx/o/2010/12/14/484204t1h2333.jpg)
ON OLEMAS ääretult palju protsente, määrasid ja koefitsiente, mis ütlevad, kuidas läheb meie kodumaal maailma või Euroopa mastaabis.
Oleme ise mõõdupuu, mis näitab olukorda riigis ja meie väärtushinnanguid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need on lihtsale inimesele hoomamatud näitajad, millega on midagi peale hakata vaid siis, kui on tarvis olla faktitäpne. Mõnikord annavad arvud võimaluse praalida Eesti eduga naaberriikide ees.
Suurem osa rahvast ei oska sekundipealt öelda Eesti sisemajanduse kogutoodangu (SKT) või tarbijahinnaindeksi määra ega protsenti, mis iseloomustab töötuse olukorda. Siiski on olukorra hindamiseks teine, üllatavalt tõhus viis: jälgida inimesi enda ümber.
TERAVA PILGUGA vaatleja saab ka ühistranspordis valitsevate emotsioonide põhjal aru, kui hea riigi käekäik on. Inimeste tuju on suurepärane peegel, mis näitab Eesti tõelist palet. Mis veelgi parem, emotsioone ei saa panna inimesse mitte ükski propaganda või populism.
Suuremal osal rahvast pole sooja ega külma, et Eestis väheneb värskete andmete järgi Euroopa riikidest tööpuudus kõige kiiremini.
Inimesed panevad letile alati ausa tunde, millele võiks lausa normaalteguri välja arvutada. Näiteks kui rahvast täis bussis hädaldab kümme protsenti sõitjatest, siis see on mõistlik eestlaslik vingumine.
Kui aga üle selle, siis võttis ilmselt riigikogu mõne uue seaduse vastu. Või tõusis suhkru hind.
Või kui Delfi värske uudise all, kus mainitakse peaministrit, on üle 200 kommentaari, siis võib uskuda, et midagi tarka seal kommenteeritud pole.
Selliste näidete najal tuleks kokku panna üldine ja kõikehõlmav määr riigi olukorra hindamiseks.
ON KA subjektiivseid näitajaid. Kas või inimeste kadedus, kui nad kritiseerivad peaministrit, sest talle osteti uus, küllaltki kallis, kuid tarvilik ametiauto. Või siis soovimatus mõista. Pensioniea tõstmine ei tähenda osale inimestele midagi muud kui riigiteenistujate suurimat soovi lihtkodanikke nöörida.
Vahel tekib silme ette pilt, et kui uudistes kõneleb avaliku sektori esindaja, siis keeratakse kodudes teleril hääl maha. Meie-riik-lastakse-iga-hetkega-üha-enam-põhja meeleolu muutub iga kuuga järjest määravamaks.
On vist tõesti käes aeg, kui eestlased muutuvad endisest nõukogude riigist Ida-Euroopa maaks. Justkui oleks eestlane saanud piki pead nuiaga, mis jagab mugavust ja laiskust. Järele jääb keskpärane mass
eurooplasi, kellel puuduvad iseloomulikud tunnused. Olgu see siis meile omane konservatiivsus, jäärapäisus, visadus või töökus.
On ülimalt kurb, et me end ise halliks värvime. Sisetunne ütleb, et kui me endas suuremaid väärtusi, näiteks isamaa-armastust, üles ei otsi, pole Eestit peagi enam millegagi mõõta.