N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Folgileht. Folgist meenuvad mummulised käepaelad

Greete Palgi
, reporter
Folgileht. Folgist meenuvad mummulised käepaelad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Juhan-Mart Salumäe tõdes, et folk hakkas talle põnevust pakkuma umbes kümme aastat tagasi, ning sest ajast peale on ta igal aastal festivalil osalenud.
Juhan-Mart Salumäe tõdes, et folk hakkas talle põnevust pakkuma umbes kümme aastat tagasi, ning sest ajast peale on ta igal aastal festivalil osalenud. Foto: Kris Süld

Viljandi pärimusmuusika festival on nii vana, et selle algusaegadel sündinud on juba täiskasvanuks sirgunud. Seetõttu paluski Sakala Viljandi gümnaasiumi 25-aastaselt ühiskonnaõpetuse õpetajalt Juhan-Mart Salumäelt, et ta meenutaks oma esimesi folgikogemusi.

Kõigepealt meenusid Salumäele kirevad kaardid, mis isal ja emal kaelas rippusid. «Esialgu käisid nad ise kontsertidel ning alles hiljem hakkasime venna ja õega nendega kaasas käima,» rääkis Salumäe.

Tema esimene isiklik kokkupuude folgiga oli tal viie- või kuueaastasena.

«Läksin endast veidi vanemate sõpradega linna peale kondama ning nemad teadsid, et mingi jõle äge asi toimub linnas. Toona polnud mingeid turvaväravaid ega muud säärast, mistõttu esimene kokkupuude piletiletiga tuli alles Esimese Kirsimäe juures,» kirjeldas Salumäe.

Kirsimäe piletilett

Seal said sõbrad toredad mummulised käepaelad, mis andis neile pääsu kontsertidele. «Ma siis kah sirutasin käe ette, et pael ümber pandaks, kuid selle peale öeldi mulle sõbralikult, et ma olen oma nooruse tõttu eriti privilegeeritud ning saan kõikjale sirge seljaga tasuta sisse astuda. Nii me siis läksime kuulama mingit rahvamuusikaansamblit, millest me väga kiiresti ära tüdinesime.»

Salumäe nentis, et folk teda lapsena eriti ei huvitanud, sest umbes 15. eluaastani ei pakkunud seda sorti muusika talle mingisugust pinget. «Jättis sellise monotoonse jauramise mulje,» sõnas Salumäe. Suuremat huvi hakkas see talle pakkuma aga siis, kui ühel aastal andsid vanemad talle ühe saadud passidest ning pärast seda on ta igal aastal vähemalt ühe päeva folkinud. 

«Kui aga lapsepõlvest rääkida, siis omajagu põnevust pakkus see seltskond, kes meie majja ja hoovi ööbima tulid,» jätkas Salumäe juttu. «Et meie maja oli suur ja hoov lai, leidsid mõnedki sugulased ja tuttavad ja tuttavate tuttavad meie juures öömaja. Ühel hetkel oli meie hoovis või majas üle kümne külalise.»

Folk on Salumäe jaoks see aeg, kui ta näeb sugulasi ja sõpru, kellega muul ajal ei pruugigi kokku sattuda. «Samuti võib kindel olla, et sel ajal tutvud mõne uue toreda inimesega. Lapsepõlves sattusid meile ikka külla mõned vanemate vanad tuttavad, kelle kaudu võis nende kohta kuulda nii mõndagi huvitavat.»

Seega seostub folk talle rohkem inimeste kui muusikaga. Vanemaks saades on ta hakanud folkmuusikast rohkem lugu pidama, kuid kõige meeldejäävamad on olnud need kontserdid, kus on käidud sõpradega. «Nii et folgi teevad folgiks ikkagi inimesed.»

Praegu on festivalil käimine hoopis midagi muud kui lapsepõlves. «Et ma muretsen endale tavaliselt passi, meeldib mulle erinevatele kontsertidele kiigata. Kui laval toimuv pakub pinget, siis jään kuulama; kui mitte, otsin uue koha,» rääkis ta. «Uidates on alati see vabadus, et kui poole tee peal mõnd tuttavat kohtad, saad vabalt temaga plaane ühitada ja koos liikuda,» leidis ta. 

Allikaäärne hügieenitoiming

Meeldejäävamatest seikadest rääkis Juhan-Mart Salumäe, kuidas ta ühe folgi ajal pärast hommikust kossumängu venna ja paari sõbraga läks kunagise Vikerkaare restorani juures voolavast allikast vett võtma. «Sinna olid folkijad oma telgid pannud ja mõni pesi allika läheduses hambaid,» jutustas Salumäe. Nad märkasid, kuidas ühel folkijal suuäär hambapastaseks jäi. «Vend nägi õhtul sedasama meest ja pani tähele, et suure folkimise käigus polnud too hambapasta jälg mitte kuhugi kadunud, vaid elas suu ääres oma elu rahus edasi.»

Salumäe soovib folgile veerandsajandaks sünnipäevaks õnne, edu ja tervist. «Õnne on alati vaja, edu innustab meid uuteks ettevõtmisteks ning terviseta ei ole kumbagi eespool mainitut. Et tervis korras püsiks, soovin, et festival ei läheks kaasa kõiksuguste hullustega, mis esmapilgul võivad tunduda ägedad ja uudsed, kuid mille pikemaajalist mõju on raske hinnata,» rääkis Salumäe.

Ta nentis, et ajaga on vaja kaasas käia ning pakkuda publikule midagi uut, kuid tasub meeles pidada, et folgile tullakse kord aastas otsima sama emotsiooni, mida see on pakkunud viis või viisteist aastat tagasi. «Ei ole vaja midagi rutakalt muuta ega otsida uut x-faktorit. Ma usun, et folgi korraldajad on suutnud seda eesmärki suuremas osas täita.»

Märksõnad
Tagasi üles