Juhtkiri: Külmutatud maavalitsus

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Viimase kümne aasta jooksul on Viljandi maavanem Kalle Küttis ja tema eelkäija Helir-Valdor Seeder pidanud alatihti kurtma, et valitsusasutusi viiakse maakonnakeskusest ära ja riik nihkub inimesest järjest kaugemale. Sama moodi on vähenenud maavalitsuse tähtsus. Funktsioone ehk maad, mida valitseda, tal veel jagub, kuid võimu jääb üha napimaks.

Riigi säästueelarve tõttu muutub Viljandi maavalitsuse rahakott järgmisel aastal 12 protsenti väiksemaks ning see toob kaasa viie inimese koondamise.

Kahanemisest võib aru saada, sest rasketel aegadel on kokkuhoid paratamatu. Hoopis teine lugu on see, et kuue-seitsme kasvuaasta jooksul pole maavalitsuse eelarvet suurendatud. Näib, et kuna keegi järsku reformi ette võtta ei julge, püüab riik selle institutsiooni vaikselt välja suretada.

Teadmatus tuleviku suhtes ei mõju maavalitsustele mingil juhul hästi. Vaevalt tihkab mõni helge pea ennast potentsiaalita asutusega siduda ning närviline õhkkond ei julgusta jääma ka neid, kes headel aegadel sinna tööle läksid. Olukord soodustab initsiatiivitust, mis pikapeale annab maad minnalaskmismeeleolule.

Riigil tuleb viimaks ära otsustada, mida maavalitsustega ette võtta. Võib-olla tuleks nende ülesanded teiste riigiasutuste ning omavalitsuste vahel ära jaotada ja jätta alles vaid järelevalvet tegevad maavanemad paari alluvaga? Ehk tasuks moodustada maakondadesuurused omavalitsused? Või äkki tuleks maavalitsuste võimu hoopis tugevasti suurendada?

Igal juhul on vaja üle käia praegune valitsemisahel, milles maavalitsuse roll on muutunud üsna marginaalseks. Tuleb leida idee, kuidas edasi minna.

Nii nagu tema eelarve, on ka maavalitsus ise viimastel aastatel olnud otsekui külmutatud. On aeg, et jää hakkaks liikuma.