Hiiliv hämarus nõuab hoolsust nii jalakäijalt kui autojuhilt

Meelis Lill

FOTO: Elmo Riig

TÖÖL KÄIES jääb tihtipeale vajaka füüsilisest pingutusest. Seetõttu harrastan enda vormishoidmiseks nädalas kolm-neli korda jooksmist. Seda saan aga teha enamasti õhtuti pärast tööd. Jooksmine aitab muu hulgas vaimu värskena hoida, sest sel ajal on aega töömõtted peast pühkida. Ka uni on õhtul parem, kui kohustuslik tiir on seljataga. Tegelikult ei tee minuvanusele meesterahvale üldisemalt paha see, kui oled kehaliselt keskmiselt aktiivsem.

Ilmselt imestate, miks räägin oma harrastusest. Kohe jõuan asja tuumani.

Nimelt: tänu jooksmisharjumusele olen selgelt tajunud, et sügis on käes. Kas või sobilikke riideid valides. Mida päev edasi, seda soojemalt tuleb end sisse pakkida. Taevalaotuse järgi on aga näha, et päevad muutuvad üha lühemaks. Jooksma minnes särab päike veel horisondi kohal, kuid juba tunnike hiljem on see loojunud.

Ja nagu igal aastal, saabuvad pimedad õhtud ootamatult. Alles oli suvi oma päiksepaistega, nüüd aga oleme juba sügise keskpaigas. Kas me teeme sellest ka mingeid järeldusi?

Ühel õhtul jooksuringilt naastes sain aru, et minu riietusest puudub oluline detail. Juba järgmisel õhtul panin tavapärasele spordijakile peale helkurvesti. Mitte sellepärast, et nii peab (!) tegema, vaid sellepärast, et nii on turvalisem. Nii minul kui sõidukijuhil, kes minust mööda tuiskab.

Jalakäijana ei oska me tihtipeale end sõidukijuhi olukorda panna. Jalgsi liigeldes ja taamal autotulesid silmates võib leida end tihti mõttelt: kui mina juba neid tulesid näen, siis küllap näeb juht ka mind. Tegelikkuses on asi hoopis keerulisem. Nimelt mõjutavad juhi nähtavust vastu tulevad sõidukid, aga ka näiteks tuuleklaasi seisukord. Seetõttu ei pruugi juht isegi poolhämaras liiklevat jalakäijat õigel ajal märgata.

SEEGA TULEKS pimedas liikudes mõelda: kas me jalakäijana oleme teinud kõik selleks, et meid märgataks?

Liiklust jälgides võib öelda, et nii ja naa. Olen näinud jalakäijaid, kel helkur ripub vapralt käekoti küljes. On aga ka neid, kes loodavad sõidukijuhi hiilgava reaktsiooni peale. Paraku ei pruugi see lootus igas olukorras täituda.

Seepärast otsigem juba välja helkurid ning kinnitagem need oma riiete külge! Nagu alati paremale poole küljele ja põlvest natuke ülespoole. Paha ei tee ka see, kui üleriided on heledamat värvi ning neile on juba vabrikus mõni helkur­ribagi külge õmmeldud. Turvalisuse vallas kehtib igal juhul põhimõte, et küll küllale liiga ei tee.

Palju pole enam jäänud ajani, mil päevad on väga lühikesed ja pimedus võtab võimust, et siis järgmise aasta hiliskevadel jälle kevadpäikese ees taanduda.

Vaadake enne toast väljumist kindlasti üle ka oma lähedaste riietus. Helkur ei ole kallis asi. Elu on kallim.

Turvalist liiklemist!

Tagasi üles