Vaba mõte. Mõttetud surmad

Üllar Priks

FOTO: Marko Saarm / Sakala

Kaunis jõuluõhtu. Lookas laud. Verivorstid, sült, seapraad, singirullid, rulaadiviilakad... No mida kõike seal pole. Hästi süüa me armastame. Tõepoolest, aga miks mitte? Pole midagi halba selleski, et just lihatooteid tarbime. Nii on see olnud ajast aega. Seda on tarvis, et karmides põhjamaistes tingimustes ellu jääda ja muud jutud põhjenduseks. No vahet pole.

Tellijale

Ei puudu seesugune kraam ka minu toidulaualt, aga poest on seda järjest raskem osta. Nagu te aimata võite, pole põhjus toidukraami defitsiitsuses. Kõik supermarketite riiulid on servast servani seibideks lõigatud laipasid täis. Ja õigupoolest see tekitabki tõrke. Ärge saage valesti aru. Ma olen lapsena küllalt näinud naabrimeest siga veristamas, isa kanadel päid maha raiumas ja isegi oma lihast ema küülikule surmavat kuklahoopi andmas. Kõht oli tühi ja laud tahtis katmist. Elementaarne. Tapeti täpselt nii palju, kui elamiseks vaja oli. Nii ongi mõistlik.

Mulle käib kohutavalt närvidele loomade tööstuslik kasvatamine ja arutu nottimine. Sest poeriiulisse ei tohi ju tühja auku jääda. Kuupäeva kukkudes visatakse lihatükid prügimäele ja saetakse uljalt järgmised loomad seibideks. Loomulikult peab kogu see kraam tavalisest kauem säilima ja võimalikult odav olema ning selleks tegeldakse jälkustega, mille lõpp­tulemus on põhjendamatu surm. 

Tagasi üles