Kui sa teele kinni jääd

Kirjandusteadlane Peeter Olesk Foto: Peeter Langovits

VÄLJENDAN oma seisukohta küsimuses, mida nimetatakse sisejulgeolekuks.

Sisejulgeolek tagab riigi toimimise seespool rahvusvaheliselt tunnustatud piire: võimaldab näiteks takistamata liigelda magistraalteedel. Ma ei varja, et mind ajendas sõna võtma Tallinna—Narva—Peterburi maanteel Padaorus tekkinud ummik.

Seal toimunu on tõstnud päevakorrale küsimuse, kas siseminister Marko Pomerants ei peaks tagasi astuma. Tema ühemõtteline vastus oli, et seda ta ei tee.

PADAORG ei ole käänuline nagu vana Tartu—Võru maantee Tilleorg, pigem sarnaneb see Tartu ja Viljandi vahel oleva Kavilda oru uue teega. Kui sa pole seda varem läbinud, nähtavus on ilmastikuolude tõttu halb ning vedada on mitukümmend tonni koormas kõikuvat lasti, ei pruugi su veok üles teisele nõlvale jõuda. Isegi korduskatse ei tarvitse tulemust anda.

Aga selle katsetagi saab küsida, kust alates tulnuks liiklus suunata Padaorust mööda ja kes oleks pidanud trassil liiklejaid tropist informeerima. Kui suurt abiväge liikluse taastamine nõudnuks ning kui kiiresti oleks olnud võimalik seda mobiliseerida?

KES vähegi jaksab mõelda, saab aru, et kõiki kolme küsimust lahendada käib ühele vallavalitsusele üle jõu, sest trass on rahvusvaheline. Selge on seegi, et ei Jõhvis, Jägalas ega Väike-Maarjas saa olla kolme peale kümmekonda umbkaudu 40 mehega lumekoristusmasinat, kes jõuaksid korraga — mitte jaguhaaval — sündmuspaigale tunni jooksul.

Võib tunduda jabur, aga et rahuaegne kaitsevägi oskaks lund koristada, peab tal olema sellekohane väljaõpe koos tehnikaga, mille amortisatsioon maksab muide ka midagi.

Statsionaarse, heades tingimustes hoitava tehnika soetamine eeldab rahvusvahelist riigihanget, selle naaberriikidest laenamine aga nõuab väga kiireid kokkuleppeid ja kohalevedu, milleks kulub minimaalselt pool päeva.

Lühidalt: Eesti riik ei olnud tekkinud olukorraks valmis ja kui kõik kulutused pärast jõulurahu kokku lüüakse, makstakse need kinni juba eurodes.

Liikluse võinuks uuelt maan­teelt vana Narva maantee kaudu ringi ehk piki kallast suunata ainult paberil. Kui liiklus oleks suunatud ümber lõuna poolt, tähendanuks see, et autod ja bussid oleks juhatatud Pagarilt Mustveesse ja sealt Rakverre — tingimusel, et kogu tee oleks hoitud pidevalt lumevaba.  

Et seda korraldada, tulnuks kaasata kolm maakonda (Ida-Viru, Jõgeva ja Lääne-Viru) ning kümmekond valda. Nii mastaapset koostööd pole Eestis proovitud isegi kabinetivaikuses, saati siis tegelikus elus.

Suhteliselt kergesti oleks saanud informeerida inimesi eesti, vene ja inglise keeles raadio kaudu. Kas meie raadiohääled on selleks valmis ning kust nad saaksid usaldusväärset infot? Valmis nad ei ole ja usaldusväärse teabe andmiseks peab sündmuskohal töötama umbes neli inimest: info jagaja, dublant, analüütik ning teabekoguja. Vald nii suurt meeskonda välja ei pane, see on jõukohane ainult keskvõimule.

VÕIB tekkida küsimus, kust teab kirjandusteadlane eespool kirjeldatud tõsiasju. Pole põhjust kelkida ega salata: Eestis leidub terve hulk inimesi, keda on õpetatud kriise reguleerima, ja raskusi valmistavad õieti üksnes nende kui sümfooniaorkestri proov ja kontserdid ise. Proov algab sellest, kuidas defineerida eriolukorda ja kriisi, ning vastutuse jagunemisest.

Eriolukord ja kriis on rahvusvahelised mõisted. Meelsasti neid välja ei kuulutata, sest need annavad märku sisejulgeoleku haprusest. Padaorus toimunu suhtes juriidiliselt korrektset terminit pole ning parema puududes võiks seda nimetada kohalikuks eeleriolukorraks.

Teisiti on lugu vastutusega. Minusuguse meelest ei ole päästeameti ülesanne hoida teid talvel lumest ja jääst lahti ning pesta ja kasta suvel tänavaid.

Maanteeamet on veel pikka aega väga kergesti haavatav, sest selle peadirektor on eeluurimise all ja inimeste kollegiaalsed suhted pehmelt öeldes nihkes.

Kui mõelda sellele, et päästeamet kutsutakse aitama alla puu otsa roninud kassi, ent ei osata käituda siis, kui inimesed on lumevangis, tundub, nagu oleksid Eestis kiisud tähtsamad kui inimesed.

Siseminister Marko Pomerantsi tagasiastumine ei ole väljapääs. Lahendus eeldaks kümmet aastat higist tööd. Alustada tuleks sellest, et kui mis tahes erakonna valimisplatvormis puuduvad sisejulgeoleku suurendamise meetmed, saadetakse see põrgu.