Jutt käib muidugi ikka veel kuluaarides laineid löövast teemast: pensionäride bussisõidu soodustusest.
Kuigi 17. detsembri linnavolikogu istungil varises minu arvamusliidri aupaiste kolinal kokku, püüan nüüd endale ja teistele meelde tuletada, mis oli mulle nii kurva sündmuse põhjus. On ju kurb see, kui inimene hakkab arvama, et ta saab aru asjadest, mis puudutavad suuremat hulka inimesi kui tema ise, ja avaldab neis asjus oma mõtteid isegi seitungis, aga avaldatud mõttekesed osutuvad ühel hetkel nii kaalukaks, et nende järgi joonduvad pädevad linnaametnikud. Mõttekatkest tehakse käsulaud: just nii ja mitte teisiti!
TEEME LÜHIDA kronoloogilise tagasivaate.
Pärast võimupööret Viljandis hakkasid levima kuuldused, et linna majanduslik seis on kuristiku äärel. Rikaste ja ilusate esindus hakkas päästma, mis päästa annab. Otsiti kokkuhoiuvõimalusi ja see on ju iseenesest tervitatav. Kurbmäng algas sealt, kus haukajate pilk jäi pidama ühiskonna nõrgimate tarbeks kulutatavatele summadele.
Juba mais või juunis tekkis kumu, et pensionäride tasuta bussisõit on nonsenss. See tuleks sootuks ära lõpetada või siis irisejate rahustamiseks neile kümme piletit kuus hambusse visata. Juulis algasid tõeliselt ahastavad appikarjed linnaeelarve lõhkiminemise ohust.
Mina nagu lihtsameelne penskar kunagi toppisin oma nina sinna, kuhu minusugusel asja ei ole. Uurisin olukorda arvude keeles. Esimene kirjutis sel teemal ilmus mult augustis. Mulle linnavalitsusest edastatud arvude põhjal tundus, et kõneks olevale kulub tõesti muljet avaldav summa, eriti jutu saatel, et eelarve on kohe lõhki, pensionärid muudkui aga sõidavad, teevad isegi 160 sõitu kuus. Aastaeelarveks öeldi olevat 158 800 eurot.
