EESTIS või vähemalt Viljandimaal on eurole ülemineku eel läinud lahti karm matemaatilise ümardamise ajujaht. Millegipärast arvan, et see tuleneb pigem ametnike agarusest kui riigi poliitikast, sest informatiivse hinna täpsusel pole mingit pistmist tarbijate kaitsmisega.
Tarbijale ei tekita see, kas aasta lõpuni on eurohind sent ühele või teisele poole valesti arvutatud, mitte mingisugust majanduslikku kahju. Samuti ei mõjuta klienti see, kas uuest aastast on kroonihind sent siia või sinna valesti rehkendatud. Kui suurtel kauplustel teevad ümberarvutuse arvutid, siis turumemmed ja pisipoed peavad leppima käsitsitööga. Paraku on inimene ikka ekslik.
Tuleb silmas pidada sedagi, et niisugune sendijaht ei ohjelda ka hinnatõusu, sest igal kaupmehel on õigus müüa nii kallilt kui tahab — peaasi et ta kaubast lahti saab. Seda on näidanud nii leiva- kui piimahinna kerkimine. Autokütusest ei hakka ma rääkimagi, sest tavakaubanduse taustal oleks selles vallas tegemist justkui millegi Eesti õigusruumi välisega.
Seetõttu tundubki kogu see sendijahi kampaania täiesti totter — eriti ajal, mil tarbijakaitsel on küll ja küll tööd firmadega, kes ei pea millekski tarbijate põhilisi õigusi. Tean oma tegevusalal kümneid ettevõtteid, kes rikuvad seadusi, võttes kauba eest 100 protsenti ettemaksu ning eirates kliendi tagastusõigust.
Need on kõigest paar näidet. Jaekaubanduses ja teeninduseski leidub ohtralt eksimusi, mis rikuvad tarbija õigusi ja tekitavad talle majanduslikku kahju.
ET KÕIGILE oleks selge, toonitan veel kord: informatiivse topelthinna (31. detsembrini euro ja 1. jaanuarist kroon) absoluutsel täpsusel pole mingit pistmist kaupade kallinemise piiramisega. Samuti ei tee väike eksimus informatiivses hinnas tarbijale kahju.
Kõik euromaades käinud inimesed on ju rahul oma 15-kordse ligikaudse hinnavõrdlusega, mida nad teevad peast, ega tunne end seejuures petetuna. Samuti olen kindel, et euro iseenesest ei too kaasa hinnatõusu. Vastupidi: väheneb raha konverteerimisele tehtav kulu ning sellega peaks kaasnema hoopis odavnemine. Hinna kujundab turg ja kehtivate seaduste alusel ei saa seda reguleerida keegi teine.
Väike kallinemine võib ehk ette tulla teeninduses ja rahaautomaatidega opereeritavate kaupade müügis, sest pole mõistlik kasutada näiteks 99 eurosenti ühe euro asemel.
TARBIJA üliagarast kaitsmisest rääkides tuleb mulle meelde aastatetagune juhtum, kus Tallinnas tarbijakaitseametis elektrooniliste toodete tõlgete ulatuse üle vaidlemas käies nägin, et kõrge ametniku laual oli Windowsi 300-leheküljeline ingliskeelne juhend. Tänu sellele juhusele leppisimegi kokku, et näiteks fotoaparaadile piisab paarileheküljelisest eestikeelsest juhendist.
Kutsun siinjuures Viljandimaa vabatahtlikke tarbijakaitse abilisi üles olema mõistlikud ja konstruktiivsed ning eirama totraid ja tarbetuid kampaaniaid.
Igal tööl, olgu see kas või tasuta ja vabatahtlik, peavad olema kindel eesmärk ja kasulik tulemus — see ei tohi olla pelgalt tegevus tegevuse pärast või mõnu kellelegi «ära teha».