Tänavusel Hendrik Adamsoni murdeluulevõistlusel tegid puhta töö võrukesed ja peapreemia saaja tuli tunnustuse järele lausa Inglismaalt.
Võrukad noppisid kõik auhinnad
8. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Auhindu jagati üleeile, Hendrik Adamsoni 119. sünniaastapäeval Kärstna koolimajas. Mõisakooli kauni saali säravalt puhtast kaaraknast paistis sisse sügisene päike, lisades kogu üritusele Adamsoni värssidest tuttavat meeleolu. Akadeemilise kaalu andis austamisele žürii liige, Eesti luule tunnustatuim uurija Karl Muru.
Head luuletused
Professor rääkis sellest, kuidas maapaost Eestisse naasnud Friedebert Tuglas avastas «Postimehe» toimetuses töötades kalligraafilise käekirjaga paberile pandud kaastööd ning leidis need midagi väärt olevat.
Kui Tuglas oli Hendrik Adamsoni esimene tõsine publitseerija, siis viimati trükkis tema loomingut Hando Runnel, andes kirjastuses Ilmamaa välja rohkem kui 700-leheküljelise koondkogu «Om maid maailman tuhandit».
Murdeluulevõistlusest rääkides ütles Karl Muru, et osavõtjaid ei olnud seekord väga palju, tosinkond, aga loomingu tase oli kõrge. Enamasti olid luuletused võrukeelsed, mõni oli ka Mulgimaa autoritelt ja üks Saaremaalt.
Kõigepealt kutsuti ette kümme, kellele Tarvastu vallavanem Alar Karu ulatas tänukirja ja kes seejärel lugesid ette ühe oma luuletuse, teenides saalitäielt publikult sooja aplausi.
Võitjad Võrumaalt
Lõpuks kutsuti välja kolm võitjat, kes said lisaks aukirjale rahvusliku vööga köidetud pleedi, peaauhinna võitja ka tavapärase 5000 krooni.
Noore luuletaja preemia pälvis Anna-Liisa Vaher luuletsükli «Tsirk mu süamen» eest, tunnustuspreemia läks Jan Rahmanile luuletsükli «MÕTS» ja peapreemia Leila Smithsonile luuletsükli «miq ao inemiisil» eest.
Elu on kolm sel võistlusel ilma teinud võrukest mööda ilma laiali pillutanud.
Põlvast pärit Leila Holts tutvus inglise noormehega ja armus. Nüüdseks on ta proua Smithsonina juba viis aastat uduses kuningriigis elanud, teeb oma sõnul väga huvitavat tööd suures meediamonitooringufirmas ja leevendab koduigatsust võru keeles luuletades.
«Ükskõik kui tore elu välismaal ka ei ole, koduigatsus jääb ikka,» kinnitas noor naine.
Jan Rahman on kolmest ainuke, kes elab Võrumaal Urvaste ja Kanepi kihelkonna piiri peal.
«Mõtsa omma ümberringi!» nimetas kirjanik ära oma kodupaiga kõige suurema väärtuse.
Kui Anna-Liisa Vaher pärast ülikooli usuteaduskonna lõpetamist Tarvastusse kirikuõpetajaks tuli, tajus ta esimest korda, kui tähtis on murdekeel.
«Võrumaal rääkisid vähemalt pooled inimesed kohalikku murret, siin on vaid üksikud oskajad,» ütles Vaher. Ta tunnistas, et tedagi oli pannud kodumurdes luuletama igatsus lapsepõlvepaikade järele, kuigi Mulgimaa inimesed on väga toredad ja ta omaks võtnud. Seda tõestas ka eriti tugev aplaus, mis puhkes, kui Anna-Liisa Vaher auhinna järele kutsuti.