JAHIPIDAMINE ei puuduta otseselt kuigi suurt hulka inimesi. Organiseerunud jahimehi on 9000 ringis ja lisaks nendele on veel 4000 jahipidamise õigusega isikut. Neid, kelle maal jahti peetakse, on mitu korda rohkem. Riigimaa kasutamine puudutab iga kodanikku.
EESTI VABARIIK taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Varaõiguse osas tõi see kaasa omanike õiguste ennistamise. Jahindust reguleerivates aktides on sätestatud maaomanike kohustus taluda jahipidamist, kuid õiguste küsimuses on jäädud deklaratiivseks.
Seni on jahipidamine käinud möödunud sajandi 70. aastatel väljakujunenud jahiseltside kaudu. Pealekasvanud jahimeeste põlvkond on kohanenud uute omandisuhetega vanu traditsioone järgides.
Üldiselt jääb mulje, nagu polekski vaja midagi ümber korraldada. Paraku on elus nii, et halvad seadused tekitavad probleemiahela.
ULUKIKAHJUSTUSED on olnud läbi aegade probleem, mille lahendamine ei ole mõeldav ilma jahiõiguseta maaomanikuta.
Eesti erametsaliit on tellinud juriidilisi ekspertiise, milles on otsitud ülemääraste ulukikahjude korvamise võimalust. Paraku on tulnud leppida teadmisega, et nõuet ei tasu esitada ei jahimaa kasutaja ega riigiasutuse vastu, sest seadusandja on jätnud vastutaja määramata. Põhiseaduse järgi oleks muidugi võimalik alustada pikaajalist protsessi riigi vastu, kuid see on kahju suurust arvestades liiga aeganõudev ja kulukas.
Enam kui neli aastat tagasi tegid metsaomanike ja talupidajate esindajad ettepaneku jahiseadust muuta. Nägime ette, et metskits ja metssiga nimetataks väikeulukiks, kellele jahipidamist korraldab iga maaomanik ise.
Toona soovitas riigikogu keskkonnakomisjon ära oodata uue jahinduse arengukava. Arengukava koostajad leidsid aga uuringutele tuginedes, et meie jahinduse põhiväärtused on ulukipopulatsioonide soodne seisund ja pikaajalised tavad.
Mõlemad on tekkinud tänu suurulukitele kehtestatud üsna suurtele jahipiirkondadele. Samas seati eesmärgiks tagada maaomanikele paremad võimalused jahiõigust kasutada.
ET ARENGUKAVA seadis põhimõtteliselt täiesti uued eesmärgid ja arvestada tuli ka riigi jahipiirkondade vähendamisega, tegi keskkonnaministeerium ettepaneku hakata koostama uut jahiseaduse eelnõu.
Regulaarsed kohtumised ja arutelud keskkonnaministeeriumis nõudsid kannatust ning üha uusi järeleandmisi. Maaomanike hulgas tekitasid pahameelt mõnedki piiravad sätted: jahipiirkonna minimaalne suurus, jahirentniku vahetamiseks kahe kolmandiku maaomanike nõusoleku nõue ja võimalus esitada kahjunõue ainult kuni 1000 krooni hektari kohta.
Teiselt poolt külvas segadust jahimaa kasutamise eest võetava tasu suuruse määramata jätmine ja selle ümber tekkinud hirmujutud rikaste soovist rakendada jahipidamine oma ärivankri ette.
SUURTE jahipiirkondade ja maaomanike jahiõiguse kokkusobitamine on jahinduspoliitika peamine küsimus ning seda saab lahendada ainult päevapoliitikaüleselt. Seepärast palume, et jahimehed ei laseks end mõjutada karjääripoliitikutest, vaid jätkaksid arutelu ning koostaksid seaduseelnõu, mis võimaldab maaomanikel jahimeestega kokkuleppeid sõlmida ja vajaduse korral ka sunnib seda tegema.