Bändide päeva parimaks tunnistatud ansambli Maak solist Aavo Aas.

FOTO: Erakogu

Talvel sai Viljandis Sakala keskuses teoks arvult juba kaheksateistkümnes bändide päev.

Kalev Välk pälvis parima pillimehe tiitli.

FOTO: Erakogu

Ugala bänd võtis publiku poolehoidu haarava lava-showga. Zürii hindas nende parimaks palaks laulu «Tore töö on meil see... » esituse.

FOTO: Erakogu

On tõsiasi, et kui nädal saab lõpule, hakkavad muusikud mööda Eestimaad ringi sibama nagu sipelgad. Sõidetakse mängima mitmesugustele pidudele ning ega teiste pillimeeste ja nende tegemistega palju kokkupuutumist tegelikult ole. Kohtutakse enamasti öisel tagasiteel kuskil bensiinijaamas, tehakse hallide silmadega kiiresti kolm kohvi ja öeldakse, et olgu, näeme jälle. Aga see järgmine kord võib vabalt olla alles kümne aasta pärast. Seepärast tekkiski juba kakskümmend aastat tagasi mõte hakata korraldama bändide päevi, et pillimehed saaksid sundimatus õhkkonnas nautida teiste pillimeeste pusimisi ja see on puhtalt tantsubändide mõõduvõtmine.

Erinevalt eelmistest kordadest, kus esinesid enamasti ainult Viljandimaa ansamblid, tehti seekord uue peakorraldaja Sirje Fedjuki ettepanekul uksed lahti ka teiste maakondade bändidele. Muusikuid sõitis Viljandisse kokku Mustveest Sõrve Sääreni. Sarnaselt eelmiste aastatega töötas ka seekord žürii, aga ei tehtud mingit paremusjärjestust nagu spordivõistlustel, vaid märgiti ära säravamad tähed. Pigem jagati seega rohkem meeneid kui auhindu. Ka žürii juhtfiguur Jaan Elgula leidis, et see on hea mõte – kuidas sa hindad, kui ühele meeldib sidrun, teisele kaalikas. Küll järgiti aga vana head tava, kus iga bänd esitas ühe soovitusliku loo. Tänavu oli selleks mõni lugu Jaak Joala repertuaarist. Austusest lugupeetud laulumehe vastu olgu kohe öeldud, et see mõte tekkis küll juba rohkem kui aasta tagasi.

Väärikas esitus

Seekord astus üles üheksa bändi ja õhtut alustas väärika avalöögiga ansambel Gruuv Tartumaalt. Žürii liige Kalle Jents: «Väga hea ansambel heade pillimeeste ja heal tasemel solistiga. Igas kategoorias ühed peapretendendid auhindadele. Väga ilus kohustuslik pala, üks Kustas Kikerpuu ilusamaid ballaade, oli meisterlikult esitatud. Väga puhas mitmehäälne vokaal. Tugev projektibänd. »Tõepoolest leidis Kikerpuu lugu «Kui kustunud päikesenaer» siin väärika esituse.

Teisena astus üles ansambel Jäävaba Saaremaalt. Sõrvemaa mehed tegid väga värvika esituse, seda nii kostüümide kui muusika poolest. Bändis lõi kaasa ka vähemalt kaks teadaolevalt Viljandi sugemetega meest: head viiulimängu näitas endine Viljandlane Tarmo Suvisild ja väga kindlalt mängis bassi Günfi endine trummar Ain Kivilo. Kui sinna juurde panna veel head kitarrisoolod ja korralik trummimäng, saabki kokku hea bändi. Ja kui mõnes kohas kippuski vokaalne osa pisut kahvatuks jääma, korvasid meretagused mehed selle mõnusa Saare huumori ja sõbraliku suhtumisega oma publikusse.

Kalle Jents järgmise bändi – Hero kohta: «Siin kasutati rohkesti tehnika ja fonode abi ning millegipärast ei näidanud seekord Priit Alvre oma head kitarrimängu- ja lauluoskust, vaid lasi enamasti laulda oma partneril.»

Nii tagasihoidliku kommentaariga aga ei saa piirduda järgmise bändi puhul. Lavale astus tõeline kahurvägi – ansambel Maak, kus kitarre mängisid Anti Kivistik ja Sulev Tomingas (Raplamaalt ansamblist Apteek, kes üles astunud ka Rock-Rambil), bassi jätkuva kindlusega Mait Kindlam, trumme tõsine metronoom Kalev Välk. Olgu etteruttavalt öeldud, et Kalev oli ka õhtu parim pillimees, kes sai pärjatud hiigelsuure voodiga, mis talle õhtujuht Raul Kivi muhedate kommentaaride saatel kohapeal ka täissuuruses üle anti. Klass omaette on bändi laulja Aavo Aas. Väidetavalt saab viiuliga aknaklaase purustada, kui õige resonants kätte leida, aga selle mehe häälematerjaliga võiks vabalt suuri klaasuksi puruks laulda.

Publiku lemmik

Järgmisena astus üles Ugala bänd. Kalle Jents: «Kuulub minu vaieldamatute lemmikute hulka. Väga stiilne ja loomulikult parim lava-show, aga mitte ainult. Ka musikaalselt olid kõik esitused väga heal tasemel: nii rütmigrupp kui noored näitlejad, eriti õrnem pool mikrofonide taga, moodustasid väga sümpaatse terviku. Auhinna tõi Jaak Joala noorpõlves lauldud »Tore töö on meil see...« stiilipuhas esitus, aga auhinda väärt oli kahtlemata kogu mahamängitud-lauldud üsna nõudlik repertuaar. 10 points!»

Ansambli K&K eestvedaja ja teada-tuntud pillimees Kalev Saarva astus seekord üles koos noore ja andeka Kadri Kooritsaga. Kadrile sobisid nii soololaulud kui väga maitsekalt lauldud saatepartiid. Siit ka tunnustus: üks lootustandvamaid noori lauljaid.

Järgmine ansambel – SSB – on küllaltki eriline juba oma sünniloo poolest. Nimelt on ta sündinud Rapla kultusbändi Spido fänniklubist ning kasvanud tugevaks ja ühtseks meeskonnaks. Väga maitsekas oli nende esituses laul Jaak Joala repertuaarist «Halli päeva päitsed». Kellele niisugune pealkiri tundub võõras, siis YouTube`is on see lugu täiesti olemas. Tähelepanelikumad kuulajad võisid ära tunda, et SSB kavas oli koguni neli lugu tuntud laulumehe varasalvest. Jäi küll mulje, et vahet pole, mis loo need mehed ette võtavad, nad keeravad selle endale peenelt ümber sõrme ja ulatavad siis kerge kummardusega oma publikule.

Noorte üllatajatena olid laval Oliver Povel-Puusepp, Karl Ölluk ja Kevin Kangur, kokku siis ansambel Krempel. Kui kuulata laval basskitarri, kitarri ja trumme, jääb pea alati tunne, et täpselt klahvpillid on puudu. Nende meeste kokkumäng oli aga nii täiuslik, et klahvpillimees jääks selles bändis küll tööta. Tuli ka parima uustulija-üllataja tiitel.

Vanad kalad

Õhtu ametliku osa lõpetas ansambel C-Duur. Kalle Jents: «Teenekas trio lõpetas õhtu ja tõmbas esimestest nootidest kogu saali tantsupõrandale. Repertuaar oli omanäoline ja kõik asjad klappisid kenasti. Mina oleksin aga selleks õhtuks jätnud kõik abimasinad  puutumata ja teinud ainult live`i, sest kogemusi ja oskusi on kõigil meestel piisavalt.» Tõepoolest, pärast ansambli Czerwone Gitary a`capellat ei jäänud kahtlustki, et nad on vanad kalad omas mahlas.

Pärast lühikest pausi astus lavale žürii, pillid kaelas, käigupealt liitus nendega väsimatu lavamees Margus Põldsepp ja suure ühislauluna tuli sellel õhtul esmaettekandele Jaak Joala poolt peaaegu eesti rahvalauluks lauldud lugu «Naerata...». Ja siis oli aeg teha teatavaks žürii ja publiku lemmik. Žürii üksmeele ja publiku ülekaaluka häälteenamusega tunnistati seekord parimaks ansambel Maak.

On veel üks asi, millega läheb seekordne bändide päev ajalukku. Nimelt oli esimest korda pärast hoone remonti tunda, et arhitekt Raivo Mändmaa ja akustik Linda Madaliku pingutused Sakala keskuse saali akustika parandamiseks on vilja kandnud. Ilmselgelt aitasid sellele kaasa ka uuendused helitehnikute töös, mille kohaselt inimesed ei istu enam helipuldi taga, vaid kõnnivad sülearvutiga otse tantsijate vahel. Probleem saali ja rõdu helipildi vahel muidugi jääb, aga igatahes tõestasid helimehed Kevin Kangur ja Anton Stvolov, et Sakala keskuse saal sobib nüüd nii akustilise kui elektroonilise muusika esitamiseks.

Õhtu peakorraldaja Sirje Fedjuk teeb sügava kummarduse kõigile, kes olid laval või saalis ja kes tegid oma igapäevast tööd. Järgmine bändide päev on 13. veebruaril 2016 taas Sakala keskuses. Nagu alati on tagauks avatud pillimeestele ning peauks tantsijatele ja heast tantsumuusikast lugupidavatele sõpradele.