Eve Stuudio Teatrikamp naases nädalavahetusel Brüsselist Babeli festivalilt, mis oli pühendatud kõikevõitvale armastusele.
Teatrikamp käis armastuse jälgi mööda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seitse gümnaasiumiealist noort viis Brüsselisse kaheksaminutilise vabatantsukava, mis koosnes suuresti improvisatsioonist. Etteaste on valminud nende õpetaja Erni Kase tähelepaneliku juhendamise all.
Teatrikamba liige Kadri Noormets kirjeldas seda kui vaid kindla alguse ja lõpuga liikumist, mis iga kord ette kandes siiski isemoodi välja näeb. Tantsu peamised elemendid on kõndimine, seismine, põsemuside andmine ja kallistamine.
Eve Stuudio juht Eve Noormets lisas, et looming, mis sünnib otse publiku silme all, tuleb vaba ja huvitav vaid siis, kui selle taga on tõsine harjutamine, hea reeglistiku tundmine ja kontsentreeritud esituslaad.
Viljandlaste kaheksaminutiline kava liideti festivali pealaval kolm ja pool tundi kestnud etendusse, mis kandis nimetust «Tuksed».
Aus ja siiras tegemine
Et niisugune festival, mis toob ühe pealkirja all välja laulu-, draama-, muusika- ja tantsunumbrid, leidis Brüsselis aset juba kahekümnendat korda, siis on publiku huvi peaetenduse vastu aina kasvanud. Nii korraldati tänavu koguni kolm etendust ja kõik need läksid täissaalile.
Laval käis umbes 150 kaheteistkümne kuni kahekümne viie aasta vanust noort, välisesinejaid oli lisaks eestlastele Rumeeniast ja Lätist.
Teatrikamba liikme Kaia Patuse meelest jättis etendus ja kogu festival äärmiselt ausa mulje, sest nii esinejad kui korraldajad olid südamega asja juures.
Kadri Noormets ja Jaak Sova lisasid, et festivali sõbralik meeleolu oli kõikehaarav. «Kõiki inimesi ühendab ju igatsus ja vajadus armastuse järele, ka siis kui nad on üksteisest mõnes plaanis väga erinevad,» rääkisid nad.
Festivalilaval ette kantud lood väljendasid pere- ja koolisuhteid ning seda, kuidas laste omavahelisest sõprusest võib kasvada armastus. Ka nägi selliseid esitusi, mis olid inspireeritud «Romeost ja Juliast» või «Inetust pardipojast».
Hoolivust ja tähelepanelikkust tundsid Viljandi teatrikamba liikmed mujalgi, mitte ainult etendust vaadates.
«Meie kava oli algselt mõeldud esitamiseks vaikuses. Ühe Brüsseli lastest koosneva muusikute grupi liikmed, kes olid meie proovi jälginud, küsisid, kas nad võiksid meie liikumist saata,» rääkis Kadri Noormets. «Nii sai iga tantsija endale lavale kaasa pillimehe, kes helindas meie liikumist!»
Brüsseli linnaga tutvumisel asus Viljandi teatrikambale appi aga üks teine Belgia grupp, kelle majutuskoht asus eestlaste naabruses.
Prantsuskeelse ümbruse kogemus
Jaak Sova lisas, et tegelikult liitis see festival kõiki teatrikamba liikmeid omavahelgi. Neist said parimad sõbrad, kes toetasid üksteist nii lava taga ja laval kui suures võõras linnas parke, väljakuid ja inimesi uudistades.
Et kõik teatrikamba liikmed õpivad koolis ühe võõrkeelena prantsuse keelt, siis avanes noortel võimalus Belgia pealinnas oma keelt ja kõrva harjutada, sest festivali töökeel oli vaid prantsuse keel.
Paraku tõdeti, et aastane keeleõpe Viljandis ei anna minimaalsetki suhtlemisoskust tõeliselt prantsuskeelses ümbruses. Kogeti omal nahal, et keele selgekssaamise esimene tingimus on selle kasutusvõimalus.
Brüsselis aset leidnud Babeli festivalile mineku idee pärineb aga Kadri Noormetsa läinudsuviselt Austria-reisilt. Ta oli nimelt üks osaleja Euroopa teatri noortekohtumisel.
«Keegi lihtsalt torkas mulle kätte seda festivali tutvustava bukleti. Kui ma reklaami kodus uurisin, ütles meie juhendaja Erni Kask, et me võiks proovida. Hakkasime asju ajama, täitsime ankeedi ja tutvustasime end Brüsseli korraldajaile. Peagi tuli kutse, et oleme oodatud.»