Ilus maja paneb paremini õppima

Viljandi maagümnaasiumi suure maja hubased kohvikuruumid meeldivad noortele, sest seal on laudade ümber mõnus niisama istuda, õppida või ka lauamänge mängida. Foto: Elmo Riig / Sakala

Maagümnaasiumi noored usuvad väidet, et mõnus ümbrus mõjub õppimisele innustavalt ja süvendab armastust oma kooli vastu.

Viljandi maagümnaasiumi abiturient Merilin Juhkam tõdeb, et hea tunne algab juba välisuksest, mis ei käi enam raskelt ega sulgu tumeda mütsuga. «Palju parem meel on kooli tulla, kui uksed ei paugu,» kiidab Juhkam.

«Hommikul on kohe tore kooli tulla, kui siin on korras,» lisab XI-h klassi õpilane Rait Oja. Tema klassivend Remy Mändmets arvab, et äkki hakkavad õpilased nüüd paremini õppima.

«Ehk oleme ka ise viisakamad, kui kool näeb viisakas välja,» arutleb Mändmets. «Mina küll ei taha seda ära lõhkuda.»

Korrahoidmine algab sellest, et saapad tuleb asendada vahetusjalatsitega ning jätta meelde, et vastu seina ei maksa nõjatuda, sest muidu võivad sinna kriimud jääda.

Aula on kooli uhkus

Noored kibelevad näitama ülesvuntsitud aulat teisel korrusel. «Saal on meie kooli au ja uhkus! See oli enne ka ilus, kuid nüüd on veel ilusam!» kiidab Rait Oja.

«Ma ei ole suur punase värvi fänn, aga see saal on tõeliselt ilus,» lisab Merilin Juhkam.

Varem kasutati saali taga asuvat auditooriumi rohkem, kuid nüüd, mil kõik klassid on korras, on see lihtsalt saali pikendus.

Saalist välja astudes jõuame koridori. Alumiselt korruselt toova trepi ümbrus on kinni ehitatud, seal on kaks ust ja suur aken. «See sobib siia väga hästi, pealegi on nüüd ohutum: enam ei saa üle piirde kõõluda,» leiab XI-h klassi neiu Agnes Alas.

Koridorides hakkab silma palju pinke. Noorte meelest on hea, et neid on rohkem kui varem, pealegi olid vanad istmed juba kulunud ja katkised.

«Seintele ei tohi plakateid kleepida. Loodetavasti paigaldatakse õige pea stendid, kuhu saab teateid panna, et info ikka leviks,» muretseb Merilin Juhkam.

Muusika kutsub tundi

Hea meel on õpilastel selle üle, et klassides on parem valgustus ja maja on mõnusalt soe.

«Vabalt saab olla T-särgi väel ja kui satud radika kõrvale, võib seal suisa palav hakata,» räägib Remy Mändmets.

«Kaare koolis sai vahepeal koguni jopedes istutud,» nendib Merilin Juhkam.

Uued pingidki olevat palju mugavamad ja enam ei kiputa tooliga kiikuma, kui selg ära väsib või tüdimus kallale kipub.

Suur muudatus pärast remonti on seegi, et majas hakkas helisema koolikell. Seda gümnasistide arvates peamiselt seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilaste pärast, kes suures majas õpivad ja pole ehk harjunud aega jälgima.

Õpilased arvavad, et tunni alguse teadustajaks võiks valida mõne muusikapala, mitte tavalise pinina.

Arvamus muutus

Oma kooli teistega võrreldes leiavad noored, et see on ilusam ja omanäolisem.

«Meie kool on parem kui Jakobson, sest seal on värvid kuidagi külmad,» võrdleb Agnes Alas.

«Siin on vana alles jäetud, aga Jakobson meenutab natuke haiglat,» lisab Rait Oja.

Poolteist aastat käisid maagümnaasiumi õpilased Paalalinnas Kaare koolis. See aeg oli raske ja tüütu, kuid noored leiavad, et omamoodi ka õpetlik. Remy Mändmets tõdeb, et Kaare õpilased olid väga sõbralikud ja vahetud.

«Nad tulid juurde, hakkasid juttu rääkima, ütlesid alati rõõmsalt «Tšau!» ja vahel isegi tahtsid kallistada,» meenutab Mändmets. «Minu arvamus teistsugustest lastest muutus täiesti.»