Valdade ja linnade häälekandjate sõltumatus on alati olnud pisut kahtlane. Tõsi, leidub ka selliseid, kel õnnestub alati neutraalsus säilitada ja infot erapooletult edastada, kuid mõnikord kujuneb omavalitsuse lehest varjamatult vali parteipoliitiline hääletoru.
Tänases ja eilses «Sakalas» kirjeldatud «Tarvastu Teataja» juhtum väärib tähelepanu nii oma äraspidisuse kui äärmuslikkuse poolest.
Esiteks tuleb silmas pidada, et lehe toimetaja Anna-Liisa Vaher kandideerib suvel tagandatud vallavanema Alar Karuga ühes Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) nimekirjas. Nii koostab Tarvastu ametlikku häälekandjat kummalisel kombel opositsiooni esindaja ja seda on viimasest numbrist hästi näha.
Osalt, näiteks valimisprogrammi ja kandidaatide piltide puhul, on IRL-ile lubatud suur leheruum põhjendatud sellega, et nende nimekiri ja tegevuskava on lihtsalt pikad. Ent kirjutada valimiste-eelse oktoobrinumbri esiküljel sellest, kuidas kolm IRL-i liiget pool aastat tagasi Himaalajas käisid, on sulaselge reklaam.
Vallavanem Mairot Paksu otsus kogu lehe tiraaž konfiskeerida oli siiski liiga ekstreemne samm. Olid ju kõik lehes avaldatud lood saadetud talle enne trükkiminekut üle vaadata ja toimetajat on raske süüdistada selles, et vallavanem artiklitega tutvumiseks aega ei leidnud.
Tõsi, vallalehe kõrvaldamine oli vaid ajutine ja õige pea saavad kõik Tarvastu inimesed kohaliku teataja üle ise otsustada. Ent võib vaid oletada, kas volikogu oleks lubanud lehte levitada ka siis, kui selle keelamine poleks avalikkuse ette jõudnud.
Omavalitsuste väljaannetel on täita kaalukas roll. Nendes ilmub palju kohalikele inimestele vajalikku teavet, millest nood muidu ilma jääksid. Ent isegi muidu kenasti apoliitilist joont ajanud väljaanded kipuvad valimiste eel libastuma, nagu juhtus ka septembrikuise Viljandi linnalehega. Ehk oleks kõige õigem, kui paar kuud enne valimisi valla- ja linnalehed üldse ei ilmuks?