No kes küll oleks võinud näiteks aastal 1974 uskuda, et Eesti on millalgi taas vaba riik, mille jalgpallimeeskond mängib Tallinnas maailma tugevaimaks hinnatud Brasiilia koondisega ning kaotab selle mängu vaid tulemusega 0:1!
Kiri: Imedesse tasub uskuda!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga võta näpust, nüüdseks on isegi see juba tehtud.
Taasiseseisvumise aastapäevale mõeldes saab igaüks meist meenutada, millal tema hakkas esimest korda tundma, et säärane asi on võimalik. Või mis võimalik — et selline päev tõepoolest kätte jõuab.
Keskealised ja vanemad inimesed meenutaksid esmajärjekorras ilmselt kunagist Eesti uuesti vabaks saamisest unistamist. Nooremad aga — kui nad just jalgpalli suhtes täiesti tundetud pole — seostaksid oma mõtted eelkõige Eesti ja Brasiilia jalgpallikohtumise ja selle tulemusega.
Nende mõttekäikude vahele jaguks kõigi vanusegruppide esindajate vilja kandnud lootust, et Tallinna tuleb korralik rahvusvahelistele nõuetele vastav jalgpallistaadion, kus niisugust mängu pidada.
Võtkem nüüd kõik need kolm-neli mõtet ja liitkem kokku. 35 aastat tagasi oleks see tõepoolest uskumatuna paistnud, nüüd on see kõik teoks saanud.
Praegu oli kindlasti palju ka neid, kes pidasid tõenäoliseks, et Eesti jalgpallurid suudavad saavutada võidu Brasiilia üle. Ja küllap võibki selline asi kunagi juhtuda, kui on uskujaid, eestvedajaid ja tahet. Ning miks mitte ka vastulööke, mis eesmärgi poole liikujate kindlust ainult suurendavad.
Samuti tasub loota ja uskuda, et Viljandisse kerkib ükskord veekeskus. Või seda, et Viljandi järvel ei sõida enam kaatreid, mis tekitavad teisi järvelisi sügavalt häirivat järellainetust lihtsalt seepärast, et «pulli peab saama». Või siis hoopistükkis seda, et keegi võtab ja kirjutab laulu «Viljandi mootorpaadimees», mis muutub vähemalt sama populaarseks ja rahvalikuks, kui praegu on «Viljandi paadimees». Mida tahes.