PALJUD MEIST meenutavad heldimusega kodutänavat, kus lapsena esimesi samme tegime. Just sellistel konkreetsete kohtadega seotud tunnetel põhinevad piirkondade omapärased jooned ehk identiteet.
Helmut Hallemaa: Kelmiküla lisab linnale kelmikust
27. mai 2009, 11:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on maakondade kõrval haldusüksustena olulised omavalitsused: vallad ja linnad. Ent see pole viimane tasand. Vähemalt sama oluliseks tuleb pidada veelgi väiksemaid asustusüksusi nende sees: vallasiseseid linnu, aleveid, alevikke ja külasid. Linnades võib omakorda moodustada asumeid.
Mõnikord unustatakse, et need asustusüksused ja veelgi väiksemad kogukonnad on meie elus kõige olulisemad. Just neis toimetame iga päev. Neist saab alguse kodanikuühiskond, sest sageli tegutsevad olulist rolli kandvad mittetulundusühendused lokaalsemalt kui omavalitsused.
Niisiis on Viljandi-taolistes väikelinnades peamised identiteedi kandjad ning kogukonnatunde tekitajad elamurajoonid, elamualad ja linna osad. Leian, et Viljandis tuleks neid enam tähtsustada ning ärgitada elanikke osalema aktiivsemalt koduümbruse kujundamises.
SEADUS NÄEB ette võimaluse luua linnades asumeid. Nende moodustamist tasuks Viljandis tõsiselt kaaluda.
Linnaosa mõistet ei tohi segi ajada elamurajooni, elamuala ja linna osa mõistega. Viimati mainitud on osavaldadega sarnaselt Eestis seni eraldatud olnud vaid Tallinnas. Tänavu tähistab pealinn ka oma ajaloolised asumid.
Viljandis on praegu välja joonistunud ja asjakohaste siltidega tähistatud Peetrimõisa, Uueveski, Kantreküla, Paalalinna ja Männimäe elamuala. Neile lisanduvad kompaktsena Männimäe-Reinu tööstuspiirkond, Kantremaa tööstusala ning Rohelise tänava ja Tallinna ja Leola tänava ristumiskoha tööstuspiirkond. Kõik need on omanäolised, igal pool käib vilgas elu.
Linn on teinud ettevalmistusi ka Järveotsa elamuala rajamiseks, ent majanduse praegust seisu arvestades lükkub selle mõtte teostamine ilmselt määramatusse tulevikku.
Linnavalitsus on ikka püüdnud kõigi elamualade ja tööstuspiirkondade arengusse võrdselt panustada.
Männimäe servas on näiteks valminud terviserada, avatud noortekeskus, rekonstrueeritud Jakobsoni kool, ehitatud kunstjääga uisuplats ning loodud eakatele kooskäimiskoht. Penisonäride liidu hallatav seenioride tuba toimib edukalt ka Paalalinnas.
Kantrekülas rekonstrueeriti mullu Kevade tänav ja pinnati Vene tänav. Peetrimõisa tänavad said tolmuvaba katte ja tänavu on kavas niinimetatud vaese mehe asfalt panna kõigile linna kruuskattega teedele. Kesklinnas on saanud korraliku katte Tallinna tänava kõnniteed, äsja avati Arkaadia aia promenaad.
Peetrimõisa, Uueveski ja Kösti peredele on oluline maagümnaasiumi algklasside maja renoveerimine, millega suvel ühele poole jõutakse. Tuleval õppeaastal uuendatakse põhjalikult kooli Uueveski teel asuvat peahoonet.
Tööstuspiirkondades on rajatud ja remonditud infrastruktuuri ning see töö jätkub.
LINNA ASUMITE ja kogukondade eristamisega tasub edasi tegelda. Ennekõike kehtib see kesklinna ja vanalinna kohta. Esimesena tuleks piiritleda ja tähistada ajalooline Kelmiküla Viljandi järve ääres Tartu tänavaga piirneval alal. Selle mõtte on tõstatanud ka endine maavanem Kalle Küttis. Leian, et Kelmiküla on nimena tore, sest lisab kelmikust, mis on noortele ja turismile keskendunud linnale paslik.
Samuti väärib selgemat piiritlemist vanalinn. Edasi tuleb arendada selle ajaloolist miljööd ja ainulaadset linnakeskkonda. Piir võib kulgeda kas või piki vanalinna muinsuskaitseala serva.
Läinud aastal vastuvõetud vanalinna kujunduskontseptsioonis on sõnastatud selle edendamise ja kujundamise põhimõtted. Dokumendis on muu hulgas ette nähtud markeerida Lossi ja Kauba tänaval paiknenud põhja- ja läänevärav.
Loodan, et meil õnnestub mõni oluline osa sellest plaanist realiseerida enne 2015. aastal Viljandis peetavaid rahvusvahelisi hansapäevi.
Arkaadia aia promenaadi servas eksponeeritakse hästi linnamüüri. Seal seisab järgmise tööna ees müüri loodetorni taastamine, mille jaoks otsitakse praegu fondidest raha taotlemise võimalusi.
KOGUKONNA- VÕI asumipõhised seltsid on tuntud mitmes Eesti linnas. Tallinnast võib näiteks tuua Pelgulinna ja Kadrioru, Tartust Supilinna ning Pärnust Rääma seltsi. Selliste ühenduste teket peaks õhutama ka Viljandi linnavõim.
Sama rolli täidavad mitmel pool korteriühistud. Tänavu jõudsime Viljandis selleni, et esimesed kortermajad said toetust uut tüüpi jäätmekonteinerite paigaldamiseks.
Analoogne koostöö ootab ees mitmel pool visalt püsivate nõukogudeaegsete tellistest prügikastialuste lammutamisel või ümberehitamisel.
Kohaliku omaalgatuse programm (KOP) on tuntud oma toimivuse poolest. See alustas tegevust 1990. aastatel, et aidata kaasa külaliikumise ja külade arengule. 2007. aastast saab sealtkaudu toetust ka linnade kogukondlik tegevus.
Kahjuks on seni Viljandist KOP-ile arendusprojekte esitatud vähe.
Taotlusi oodatakse kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Raha võivad küsida avalikes huvides tegutsevad ühendused, nagu mittetulundusühingud, sihtasutused ja seltsingud, mis pole asutatud omavalitsuse või riigi osalusel.
Toetust antakse kohaliku tähtsusega projektidele kuni 25 000 krooni ja maakondliku või laiema mõjualaga projektidele kuni 50 000 krooni. Taotleja oma- ja tema projektipartnerite kaasfinantseering peavad moodustama ettevõtmise kogumaksumusest vähemalt 10 protsenti.
RÕÕMUSTAV ON NÄHA, et Viljandiski on loodud esimesed kogukonna- või asumipõhised organisatsioonid. Hea näide on Männimäe tee 27 majas elavate aktiivsete noorte daamide ja emade loodud mittetulundusühing Männikas. Juba ligi aasta on need tublid naised tegutsenud oma kodu õuealale mänguväljaku rajamise nimel. Mullu üritasid nad saada abi hasartmängumaksu programmist, kuid kahjuks osutus takistuseks omandi küsimus, sest Ettevõtluse Arendamise sihtasutus ei toeta selliseid ehitustöid eraomanduses oleval maal.
Järgmiseks valmistasid Männika liikmed ette väikelaste mänguväljaku uue projekti, mille kogumaksumus on 37 890 krooni. KOP-ist said nad äsja 22 629 krooni, linn panustab omalt poolt 6440 krooni ning ülejäänu tuleb omaosalusena katta korteriühistul. Jääb vaid soovida edu neile aktiivsetele linlastele ning loota, et nende eeskuju nakatab teisigi.