Kuidas edendada elu Viljandimaal?

Jaan Leetsaar Foto: Elmo Riig / Sakala

PEALKIRJAS ESITATUD küsimusele on viimasel ajal üsna sageli vastuseid otsitud. Olen ka mina mõnel otsimistalgul osalenud.

Elan ise ääremaal Valma külas ning olen ikka ja jälle pidanud tõdema, et sealgi elu tasapisi hääbub. Eriti kurvaks muutub meel siis, kui me peame manala teele saatma järjekordse suhteliselt noore ja elujõus mehe. Nii on see kestnud juba aastaid ja tundub, et meie külade taandarengule ei paistagi lõppu tulevat.

Tõenäoliselt on see «uudis» riigikogu ja valitsuse liikmeteni jõudnud, kuid tundub, et nemadki on võimetud protsessi muudatusi tooma. Jõuetud on ka vallad, kes peavad täitma enamasti valitsuse tahet ja järgima bürokraatlikke, elu mitte edendavaid seadusi.

On tavaks saanud, et süüdistame kõikides oma hädades valitsust ja Euroopa Liidu direktiive. Samas tundub, et meil on ka sisemisi võimalusi, mida me pole suutnud või tahtnud või mida ei ole riik lubanud kasutada. Aeg-ajalt näib, et meie omavalitsused on truualamlikud riigi- või parteifunktsionäärid, kes ei julge või ei riski seadusrikkumise hirmus iseseisvalt kohalikku elu edendavaid otsuseid vastu võtta.

TEATAVASTI ON majandusarengu aluseks majandusressursid. Nende all mõeldakse esiteks maad (loodusvarad, maa, mets, vesi, kaunid maastikud), teiseks tööjõudu (juhid, kvalifitseeritud spetsialistid, lihttöölised) ja kolmandaks kapitali (hooned, maa, seadmed, masinad, raha). Need kolm tegurit võimaldavadki majandust arendada.

Kui nüüd küsida, millist informatsiooni meil Viljandimaa majandusressursside kohta on, siis jäävad paljud ametnikud kidakeelseks. Tuleb välja, et ega meil nendest head ülevaadet olegi.

Kas maavalitsus teab, mitut kaluriperet on suutelised toitma Võrtsjärv ja teised Viljandimaa veekogud? Mitut talunikuperet kannatab ülal pidada Viljandimaa põllumajandusmaa ja mitut metsameheperet Viljandimaa mets? Kui palju on otstarbekas luua turismitalusid, kauplusi, kohvikuid, teenindusasutusi ja muud sellist?

Kas keegi teab, kui palju Viljandimaa inimesi on liitunud kohaliku tarbijate ühistuga? Kas selle liikmed on omavahel arutanud: vajavad Viljandimaa tarbijad ikka järjest uusi ja uusi kaubanduspindu, mille ehitamine tuleb ju neil endil kauba hinna tõusuna kinni maksta?

Lisaks on tarvis kinni maksta kaubanduse kasum, mis mitteviljandlastest kaupluseomanike puhul viiakse Viljandimaalt välja. Kas meie omavalitsused saavad aru, et kõige madalamad hinnad on teoreetiliselt tarbijate ühistutes ning odavaimad pangateenused ühistulistes pankades ja kindlustusseltsides?

Seniseid otsuseid jälgides tundub, et meie teadmised ühistegevusest on veel väga pinnapealsed.

MÖÖDUNUD AASTAL osalesin ma ülemaailmsel ühistegevuse konverentsil Soomes Mikkelis. Ettekannete vahel tutvustati meile kohaliku elu korraldust. Käisime ühistupangas ja tarbijate ühistus ning linnavalitsuse vastuvõtul. Üsna varsti tunnetasin kaunis suurt erinevust kohaliku elu korraldamises meie ja Soome omavalitsuse vahel.

Soomes juhib kohalikku elu omavalitsus, meil on tugevasti tunda riigi kätt. Kui soomlased otsustavad omavalitsuse tasemel, milline kaubanduskett oma kaubandust arendada saab, siis eelistatakse kindlalt nendele endile kuuluvat tarbijate ühistut. Väljastpoolt tulevatele soovidele seab omavalitsus resoluutse tõkke: ei kinnita detailplaneeringut, ei anna ehitusluba ja nii edasi.

Kui pärisime, miks tehakse eelistusi oma tarbijate ühistule, oli vastus lihtne ja loogiline: tarbijate ühistu kauplused on meie (!) omad ja ühistu tagab oma rahvale odavaimad kaubad omahinnaga. Lisaks jääb kogu kaubanduses liikuv raha meie piirkonda ning keegi ei teeni meie arvelt kasumit.

TÄPSELT SAMUTI käitutakse kohalikus ühistupangas (Soomes oli 2010. aastal 252 panka ja 64 kindlustusühistut): selle liikmeks saab astuda ainult kohalik elanik. Ka tanklaketid, hotellid, restoranid, autoteenindused, kindlustusseltsid ja muud teenindusasutused kuuluvad kohalikele inimestele, nende loodud ühistutele. Omavalitsus kui rahva esindus- ja võimuorgan hoolitsebki niiviisi rahva käekäigu eest.

Kui küsisime, kas ka meie saaksime astuda nende kohaliku tarbijate ühistu või ühispanga liikmeks, küsiti kohe vastu: kas te elate siin? Kui ei ela, siis te meie ühistute liikmeks astuda ei saa — te olete meile võõras, kes viib oma palga, maksud ja muud tulud piirkonnast välja ning selle tagajärjel meie kogukond vaesub. Meie seisame oma inimeste töökohtade, sissetulekute ja heaolu eest kõigepealt.

Nii ongi. Kui Soomes tahab keegi kuskil uut kauplust avada, siis vaatab omavalitsus kõigepealt, kas sellest tõuseb kohalikule rahvale kasu või tahetakse hoopis kohalike arvelt kasumeid teenida ja need piirkonnast välja viia. Nii lihtsasti see nendel käibki.

MIKS PEAVAD MEIE omavalitsused lömitama väliskapitalistide või siis omamaiste suurkapitalistidest ärikate ees ning looma rohelise tee kohalikku rahvast kahjustavale äritegevusele?

Ma ei saa näiteks aru, miks antakse vaba kalapüügiluba kõigile, kes rohkem maksavad, mitte ei eelistata kohalikku, Võrtsjärve-äärset rahvast? Kas valdadel või siis maavanemal ei ole tõesti mingeid õigusi protsessi sekkuda? Kui teeksime kohalikule rahvale eelistusi, jääksid paljud kindlasti koju ega kipuks välismaale!

Tundub, et hädad saavad paljuski alguse meie suhtumistest ja hoiakutest.

Omavalitsused on käest andnud suure osa võimust ja otsustusvõimest, see tuleb riigilt tagasi võita. Meil on omavalitsuste liidud ning ka maaomavalitsuste liit ja linnade liit. Eelolevatel omavalitsuste valimistel ei tohiks rahvas valida marionette, vaid inimesi, kes suudavad teha koostööd ning vajaduse korral vastu hakata riigivõimule ja ametnikele.

Ausalt öeldes kardan ma natukene ka Tallinna parteifunktsionääre, kes sõltumata partei või erakonna nimest püüavad lõpuks ikkagi kohalikule rahvale oma tahet peale suruda. Seepärast on valimisliidud ehk paremadki, sest nad ajavad rohkem nii-öelda oma asja ega sõltu nii palju mõne partei poliitikast, mis võib olla kohaliku rahva seisukohalt isegi kahjulik.