Repliik: Jookseb ummikusse

Sigrid Koorep Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Viimasel ajal tuleb üsna sagedasti ette, et mõni noor inimene räägib ajakirjanduses oma ülikooliõpingutest ja hilisemast töötupõlvest. Paljud akadeemilise kraadiga noored kirjeldavad oma elu klienditeenindajana.

Nendega on kommentaarides kõvasti kurjustatud: miks nad õpivad siis pehmeid erialasid, selle asemel et püüelda insenerikarjääri poole? Niisugustel arvajatel on omajagu õiguski. Ometi on tarvis ka raamatukoguhoidjaid ja kirjanikke. Millega muidu insenerid oma meeli hellitaksid?

Tulen tagasi klienditeenindaja ameti juurde. Seda on õpingute kõrvalt või nende järel pidanud nii mõnigi. Ja tuleb täheldada, et ükski tehnik ei saaks lõunapausil kõhtu täis, kui poleks poemüüjaid ega ettekandjaid.

Aga palk on neil tõesti näru: mõnel ei küüni see isegi kahe euroni tunnis. Palgakõrgendus oleks üks tulemus, milleni kerkinud probleem võiks viia, ent see ei tähendaks ju töötasu kahekordistamist, vaid heal juhul paarikümmet eurot lisaraha.

Nii jääbki üle vaid otsida lahendust, mis praegusel juhul jookseb tahes-tahtmata ummikusse.