/nginx/o/2011/04/07/553599t1h0ae7.jpg)
ÜKS MU HEA tuttav ütles, et presidendi jääkeldri siirdumisega Facebooki summutati enam kui pool aastat kestnud Silvergate lõplikult. Reformierakonna rahastamisskandaalist alguse saanud üldine rahulolematus poliitika ja poliitikutega kanaliseeriti ühele leheküljele.
Igaühel on õigus või lausa kohustus rääkida kaasa riigi, linna, valla ja ühiskonna arengus. Ei ole hea, kui otsuseid langetatakse vaid Toompea lossis, Stenbocki majas, raekojas või vallamajas. Julgen aga olla skeptiline, kas selline ühekordne projekt midagi lahendab. Asi on ju ikkagi võimus, nagu endine kolleeg Ott Lumi 22. novembri «Postimehes» tabavalt kirjutas.
President oli tegelikult sundviskes: asi kiskus piinlikuks, arvamusliidrid avaldasid olukorra üle pahameelt, poliitikud hoidsid madalat joont ja rahvas hakkas nurisema. Nii tuligi kutsuda kokku ühelt poolt kriitikud ja teiselt poolt kriitika objektid. Keda keegi esindas ja kelle seisukohti esindati, oli pisut segane. Lõpptulemusena facebookistus kogu protsess.
MÖÖDUNUD AASTA novembris laekus linnavolikogu fraktsioonide esimeeste postkasti kiri volikogu aseesimehelt Karl Õmbluselt, kes juhtis tähelepanu volikogu komisjonide töö puudulikkusele. Loomulikult olime märganud, et nii mõnegi komisjoni koosolek oli juba mitmendat korda kvoorumi puudumise tõttu otsustusvõimetu olnud. Siinkohal raputan endale tuhka pähe, sest minugi osalemine komisjoni töös on olnud pehmelt öeldes puudulik.
Aga miks ikkagi on nii juhtunud? Vastuses Karl Õmblusele tõin välja kolm põhjendust: komisjonides ei otsustata midagi, esitatud eelnõud on valdavalt vormilised ning inimesed on väheaktiivsed või siis on aktiivseid inimesi vähe. Retoorilise märkuse, et kala hakkab mädanema peast, jätsin kirjutamata. Või õigemini kirjutasin, aga kustutasin enne saatmist ära.
Kui linnajuhid ikka väga tahavad, siis töötavad ka komisjonid. Kodanikupäeval ehk 26. novembril toimus linnavolikogu istung Kaare koolis gümnaasiumi lõpuklasside ühiskonnaõpetuse tunnina, et noored näeksid, kuidas demokraatia tegelikult toimib. Paraku osutus see hästi väljamõeldud ettevõtmine õpilaste küsimustele standardsete (tühi-)vastuste andmiseks ega täitnud eesmärki. Dialoogi ei tekkinud ning vaevalt selline üritus kedagi linnaasjades osalema innustas.
MIS NEID kolme eespool nimetatud sündmust ühendab? Vastus: otsustamisse mittekaasamine.
Jaak Allik ütles mulle ühes omavahelises vestluses, kus tõstatus volikogu komisjonide puuduliku toimimise küsimus, et linnavalitsusele on tegelikult mugav, kui volikogu komisjonid ei tööta. Siis saab otsuseid vastu võtta väikeses ringis ning vajaduse korral hoida saladuses avalikkuse teravdatud pilku kartvad tegemised.
Sama loogika järgi on valitsusele mugav, kui esinduskojast ehk riigikogust on saanud kummitempel. Lihtsam on valitseda, kui rahvas ei mölise ega sega. Piisab, kui ta kord nelja aasta jooksul valimiskasti juures oma otsuse teeb. Asi on ju ikkagi võimus.
Kui aga võim kõrvale jätta, on asi inimeste ja ühiskonna teenimises. Leian, et kuigi mõni protsess võib võtta kauem aega, on osaliste sisuline kaasamine töötavate otsuste võti. Ütleb ju vanasõnagi, et kaks pead on ikka kaks pead.
Kaasamisega on paraku selline asi, et seda ei saa kirjutada seadustesse ega hartadesse, sellele ei aita kaasa riigikogu liikmete eetikakoodeks ega volikogus antav ametivanne. Seda rasket tööd peab iga poliitik ise tegema.
HARVA, ISEGI väga harva on nii, et enam paremaks minna ei saa. Viljandis, nagu ka mujal, on võimalik kaasamise vallas palju ära teha. Pean aga kiitma linnapead, kes erinevalt oma eelkäijast on linnavalitsuse ja -volikogu otsuste varajastes faasides konsulteerinud ka opositsiooniga. Ühiselt oleme leidnud nii mõnegi lahenduse, mis ilma niisuguse vestluseta poleks realiseerunud.
Kaasatuse lihtsamaid vorme oleks õpilaste kaasamine hariduspoliitika, noorsootöö poliitika ning vaba aja veetmise poliitika kujundamisse või näiteks linnaosade kuuldavõtmine nende territooriume puudutavates küsimustes. Või siis linnaga ühel või teisel moel seotud inimestelt nõu küsimine. Näiteid võiks tuua veel ja veel.
Nii tundubki mulle, et kaasamine ja kaasatus oleks üks võimalus vastastikust usaldust taastada, ühiselt otsustada ning tulevikku luua. Presidendi otsevalimised, valimiskünnise alandamine ja muud sellised võimalused on pigem oma- või erakonnakasupüüdlikud.
Kirjutatud reeglid on tühipaljad read paberil, kui sisimas pole soovi või vajadust midagi teisiti teha. Raskus peitub enese muut(u)mises. Kas oleme selleks valmis?